Üldiselt ikka töötame samades kohtades edasi. Selles mõttes nagu väga suuri muutusi ei ole. Minu puhul on see tore, et nüüd ma õpin seal järjest rohkem erinevaid asju tegema ja siis on rohkem vaheldust töös. Kogu aeg ei peagi enam edasi-tagasi kandikutäitega jooksma.
Mo töö juures on süsteem üldiselt selline, et omaniku mõlemal kohvikul on üks manager, kes ise aeg-ajalt käib meiega koos kohvikus töötamas, aga kindlasti on iga päev hommikust kinni panemiseni (ehk 4-5'ni) supervisor, kes on siis nagu tolle päeva boss. Ma olen suuremas kohas (Deep Water Point Cafe) töötanud kahe erineva supervisoriga ja väiksemas kohas (Canning River Cafe) põhimõtteliselt ühega. Huvitav on see, et supervisor, kes mulle algul ei meeldinud ja kellega oli raskem hakkama saada, tollega on nüüd väga mõnus koostöö ja teisega, kellega oli algul meeldivam, on nüüd keeruline. (Too, kellega keeruline on, ajab tegelikult kõiki stressi ja seetõttu on kiiretel aegadel temaga raskem koos töötada.) Enda puhul on taolist tendentsi varemgi täheldanud - üllatavalt tihti minu esmamuljed saavad mõne aja möödudes ümber lükatud. Niiet edaspidi tuleb olla selles osas tähelepanelikum ja mitte liialt esmamulje peale lootma jääda.
Aga üldiselt mind töö juures pigem kiidetakse ja seda on tore kuulda. Kuigi õppida on veel omajagu. Ja töökaaslastega hakkan ka tasapisi rohkem suhtlema ja saan nende kohta rohkem teada ja see on ka meeldiv. Meil on näiteks töötajaid Argentiinast, Taiwanist, Poolast, Bosnia-Hertsogoviinast (kui ma õigesti mäletan), ka kohapealt Austraaliast ja üks tüüp on näiteks poolenisti venelane, poolenisti iraanlane ning üles kasvanud hoopis Dubais.
Tore on see, et meil Tarvoga hakkab esimene tööotsimise ja tööga harjumise periood tasapisi läbi saama. Mis tähendab, et meil on veidi rohkem energiat ja tahtmist teha muid asju lisaks tööl käimisele, söömisele ja puhkamisele (ja päikeseloojangute vaatamisele). Eelmisel nädalal enda ainukesel päris vabal päeval käisin näiteks Kunstimuuseumis ja Loodumuuseumis (mõlemad olid tasuta ja mõlemas käis ka palju tõenäoliselt algklasside lapsi ringi). Kunstimuuseumis tõdesin, et endiselt meeldib mulle selline 1800-aastate maalikunst rohkem kui väga modernne asi.
Moodsa kunsti näide:
Loodusmuuseumis leidsin hulga kauneid liblikaid ja nägin ühe varem pargis kohatud looma topist. Tiliqua rugosa. Mingitsorti skink. Pidavat tegelikult siinses linnaruumis suhteliselt tavaline olema. Kui teda ise pargis nägin, siis mulle tundus, nagu tegu on jalgadega maoga, kellel on saba kuskile vahele kinni jäänud ja see on katki läinud ja nüüd on mingi väike sabakönn uuesti kasvama hakanud. Päris põnev tegelane igatahes.
Liiklusmärgid on ka kohati põnevad. Hoiatusi kängurute eest ma täitsa ootasin ja eeldasin. Hoiatusi, et x-kohas võivad pardid tee peale sattuda ma otseselt ei oodanud, aga see ei olnud nagu väga üllatav. See-eest hoiatused kilpkonnade teelesattumise osas on endiselt kõige huvitavamad.Alguses ma eriti naersin selle lookas kaela tõttu hoiatusmärgil, aga tuli välja, et too polnudki kogemata! Siin elavadki mingitsorti long-necked turtle'id! Eksole... pikakaelalised kilpkonnad... Mida veel välja ei mõelda? :D
Aga et siis too politsei-lugu... Paaril korral oleme Tarvoga ka nüüd õhtuti väljas käinud kohvikumuusikat kuulamas või pargikontserdile läksime ja sattusime korra isegi mingile kummalisele ukulele-üritusele, millest Tarvo väga vaimustus (kuigi olime seal ainult natuke aega). Noh, ja läksime me siis õhtul Fremantle'isse, et mingist piirkonna linnafestivalis ettevõtmisest osa saada, otsisime pimeneval ajal võõras ja suhteliselt kitsa liiklemisruumiga kohas (peaaegu paaniliselt) parkimiskohta kui üks hetk tagumine auto hakkab enda tulesid vilgutama ja ajab meid sellega veel rohkem närvi. Üritame tollest lisahäirijast kõigest väest mitte välja teha kuni järgmisel hetkel pannakse samas autos sinise-punase valgusega tuli tööle. Okou! Pollarid! Tarvo tõmbab siis elukiirelt kõrvale ja politsei sõidab meile ligemale. Tegid tähelepaneku, et meil ei põle lähituled ja nii ei tohi sõita. (Siin päevasel ajal autodel tuled ei põle ja hämaras tuleb need ise põlema panna, Eestis ollakse ju automaatikaga harjunud - kogu aeg põlevad lähituled.) Õnneks nad trahvi tegema ei hakanud ja ei vaevunud isegi autost välja tulema. Ja kui mõtlema hakata, siis õnneks ei öelnud nad midagi ka meie natuke lömmis auto kohta. (Kui nad tahaksid, siis nad võiks sel teemal väga soiguma hakata.) Niiet kokkuvõttes läks hästi. Tahaks loota, et nüüd on meeles kenasti tuled põlema panna.
Vot nii on lood siinpool... lompi...
