Argipäevased tähelepanekud

- Bussi- ja rongipeatuseid on siin tuhandetes. TUHANDETES! Paar päeva tagasi ootasin bussi peatuses nimega/numbriga 11 113. Mingi rongipeatuse "nimi" oli 99 563. Pöörane! Aga samas kui linn on nii suur nagu see on (6418 ruutkilomeetrit) ja peatused on iga (mõne)saja meetri tagant, siis on ilmselt loogiline.

- Mul on siiralt hea meel, et meie auto on automaat ja mitte manuaal. Esiteks on nagunii kohati keerukas kohaneda vasakpoolse liiklusega. Teiseks on lisaks liiklusele ka auto sisemus tagurpidi. Kui juba parema käega suunakangi opereerimine on vahepeal keerukas (kipun hoopis aknapuhasteid tööle panema), siis vasaku käega käigukangiga toimetada oleks päris kuri. Kolmandaks - liiklus ja orienteerumine on nagunii piisavalt tähelepanu nõudvad. Vähemalt minu jaoks. Ja neljandaks - linnas on väga künklikke piirkondi ja pidevalt künkal manuaaliga startimine oleks jube tüütu ja omajagu ohtlik.

- Tundub, et kaugustes on suhteliselt palju põlenguid. Aeg-ajalt on näha linnas sudu või kuskil väga kaugustes valget suitsusammast.

- Kohati tunduvad majad nii sarnased, et raske on aru saada, et kas ma olen x-kohas varem juba olnud või on see lihtsalt samasugune nagu kõik teised kohad. (Kuigi on ka väga vingeid või uhkeid või huvitavaid piirkondi.)

- Kui lähed õigesse poodi, siis on võimalik 30 austraalia dollari eest osta õiges suuruses ja täitsa kenad baleriinad, viisaka nööbitava särgi, kaks paari sukki ja kena viisaka seeliku. (Kõik kokku olid siis 30 dollarit mitte kõik eraldi.) Jalanõud on juba kümnete ja kümnete tuhandete sammude jagu vatti saanud ja näevad ikka sama ilusad välja nagu poest ostes.

- See-eest liha on ropult kallis. Odavam kilohind orienteeruvalt 15 dollarit.

- Paljud poed ja söögikohad pannakse kinni umbes 4-5 ajal. Eriti nädalavahetusel. Mitte kõik. Õnneks. Ja siis on muidugi ka veel öisemad baarid, kuigi minu teada lõpetatakse neis alksi müümine südaööl.

- Smuutid on ikka mõnusad.

- Tööl tundub keskmiselt olema meeldivam töökultuur - boss tuletab meelde ikka korralikult vedelikku tarbida ja aeg-ajalt päeva jooksul ikka öeldakse, et tubli töö jne. Kuigi on ka üks veidi häirivam tüüp, aga õnneks võib ta ka väga meeldiv olla. Niiet see on vahva.

- Palk on täitsa tore.

- Ettekandjatöö on üllatavalt... hea trenn. Jalad saavad pidevalt joosta ja kätel kasvavad lihased raskuste tõstmisest. Jõusaali küll minema ei pea. Äärmisel juhul läheks ainult kuskile rahulikumat sorti joogasse.

- Tööl peab kandma musti või tumedaid riideid. Hetkel kannan peamiselt pikki musti teksapükse ja (tee)särki. Vahepeal hakkab päris palav. Kuigi täna oli maks temperatuur ainult 22-24 kandis. "Ainult" seetõttu, et meil on praegu ikkagi kevad ja korralik suvesoe alles tuleb.

- Ma tunnen paberist raamatutest puudust. Aga e-luger on siiski parem kui mitte midagi.

- Täitsa tore on jälle elada kohas, kus sidrunid kasvavad tagahoovis. Kui tahad mõnusa maitsega vett juua, siis tuleb ainult korra uksest välja astuda ja üks sidrun korjata.

- Ikka veel ei tundu mulle, et oleme Austraalias. Ilm on küll soe ja linn teistsugune ja tööl peab suhtlema inglise keeles ja peab tegelema mingite tüütute bürokraatia asjadega, aga muidu ... koht nagu iga teine. Siiski ootan juba kangesti koaalade ja kängurute nägemist.

Pildinurgake vol. 2

Prada tegeleb lisa kõrgmoele ka ehitustööga

Austraalia fauna vol 1

Austraalia f... fauna? vol 2

Tüüpiline Perthi bussipeatus

Elegantne eukalüptipuu Kings Parkis (eukalüpt ise on sama levinud nagu tamm või kask)

Kahvlileivapuu

Vaade Kings Parki puudevahelise tee pealt

Austraalia fauna vol. 3

Linnaosa, kus Elen töötab

Elame sisse

See on postitus, kus Tarvo ka lõpuks oma sõrmenukke saab lahti ragistada (loe: enne ei raatsinud ega jõudnud). Kuigi kirjutan esmaspäevasel ajal, mil suuremal osal maailmast on tööpäev, siis Austraalia kui kunagine Suurbritannia kolooniamaa tähistab kombepäraselt oma monarhi sünnipäeva. Kuigi kuninganna Elizabeth II õige sünnipäev on 21. aprillil, siis lääne austraallased (WA maakond) löövad sellele käega ning tähistavad sündmust 5 kuud ja nädal hiljem või 6 kuud ja 3 nädalat ette, septembri viimasel või oktoobri esimesel esmaspäeval. Teised maakonnad eelistavad seda aga hõisata juuni keskel. No võta näpust! Austraallastel lihtsalt pole eriti pühasid, mida tähistada või meeles pidada, niiet ega nimi vaba päeva riku!

Esimene töönädal sai edukalt mööda saadetud ning 6:30 stardiajast on saanud 7:00, seega tööpäev kestab 7:00-st 17:00-ni, millest pool tundi lõunapausi on tasustamata. Töökohaks ise on Access Services Group, kus ma vastutan hüdrauliliste tõstukite värvimise ettevalmistuse eest, st. lihtsamalt öelduna tirin vanadel masinatel kleepsud maha (vajadusel lausa taon kaabitsaga), puhastan lahustiga liimijäägid ära, lihvin kere pneumaatilise taldlihvijaga üle, et roosteseid kohti vähendada ning katan seejärel mittevärvitavad osad paberi ja teibiga. Vägagi lihtlabane töö, vähemalt ülesannete järgi, ent kümnetunnine päev lihvijaga ning tähelepanu, mille peab eluohtlikele hüdraulilistele masinatele osutama, on parajalt väsitav. Lisaks jõuan ma iga õhtu koju üleni sinise tolmuga kaetununa ning nina paksudest smurfilaadsetest kollidest umbes (vabandan detailsuse pärast). Aga... tasu on hea ning töötunde parajalt, niiet mõnda aega võib vast seda tööd veel teha küll...

Ka Elen leidis endale vahepeal töökoha ning jookseb parasjagu topeltpalga eest (pühade ajal) Deep Water Point kohvikus laudade vahet. Enne, kui koht ametlikuks sai, pidi ta kahes erinevas kohvikus (sama omaniku all) tegema paar tundi proovitööd. Kohapeal oldi rahul ja Elenil jääb täna selja taha juba kolmas tööpäev. Kuigi tema töögraafik ei ole nii pidev nagu mul - mõnel päeval 3 tundi hommikul, teisel päeval tervelt 9 tundi (reeded vabad) - on ehk vaheldus pikas perspektiivis hea: ei teki liialt püsivat rutiini ning mõndadel päevadel on rohkem aega oma asjadega tegeleda. Igatahes on Eleni jaoks olnud see uus ja põnev kogemus, olenemata esimest korda täis kandikuga ringi käies kaotatud klaasieludest... Aga CV järgi on Elen hulga kogenum, niiet äpardusi ikka juhtub! Edasine on juba "varasema kogemuse" meenutamine, aga eks ta ise kirjutab lähemalt oma sealsetest kogemustest, kui ta töölt tagasi jõuab.

Sattusin eile sinna piirkonda jalutama ning märkasin, kuis pered peesitasid jõe kaldal, grillisid ning pidasid ühiselt piknikku, mil lapsed tagusid pinata't ning vaatasid ammulisui, kuis vesisuuskade ja -laudadega inimesed paatide järel neist väga lähedalt mööda kihutasid. Sealses linnaosas on ka kaks korda suuremad elumajad kui muudes piirkondades, mida seni oleme kohanud ning tekkis tunne, et kui peaks piirkonnale nime andma, oleks see tõenäoliselt Malibu beach, kuigi ranna enda osa oli vähe ning tõenäoliselt on perthis vele suurejoonelisemaid linnaosasid.

Aga üldine imetlusmula üldiseks mulaks... Mis on meie kui eestlaste jaoks olnud veel kultuuriliselt imestusväärne, on suured äravisatud asjade hunnikud majade ees. Ütleme nii, et kui sa oleksid vaene tudeng või eluheidik, kellel on vähemalt pind, kus elada, siis asjadest puudust ei tuleks. Tänava pealt võib üles korjata vanu toole, laudasid, pesumasinaid, telereid, grillahjusid, mikrolaineahjusid, diivaneid, arvuteid jms. suuremamõõtmelist nodi. Enamasti on nende puhul mingi detail katki või on muidu asjad kaotanud oma kosmeetilise värskuse, ent väikse putitamise järel on kõik absoluutselt kõlbulik. Nii sattus ka meie elamisse kontoritool, täispuidust kontorilaud ning diivan, mis muidu oleksid sattunud prügikäitlusesse. Illustreeriv foto on küll tehtud öösel ja alla igasugust arvestust kvaliteediga, ent see on üks suurim kuhi, mis ette sattus. Annab ehk aimu, kui massiline tegevus see on.

Aga mina võtan praegu siinpool otsad kokku. Jälgin parasjagu verise kuu otseülekannet ning tunni pärast hakkab meie Melville'i majas house warning/warming party, kuigi külaliste poolest on oodata 100% eestlaste tihedust, seega hakkame aga maja kütma! Eestlastega suhtlus vähendab vähekenegi seda koduigatsust, mis pole kuhugi kadunud. ;)

Progressi teel

- Pühapäeval kolisime enda uude tuppa/majja Melville'i piirkonnas. Koht on väga kena ja mugav. Teine eestlaste paar, kes siin elab, on siiani igatahes erakordselt vahva ja väga abivalmid olnud. Lisaks tuli välja, et tüübi head sõbrad on juhtumisi Tarvo pikaajalised head sõbrad. Hakkab tunduma, et lisaks sellele, et Eesti on väike, on ka Austraalia suhteliselt väike.

- Me õpime siin lõpuks liiga hästi tõde venitama... Ehk siis kui Tarvolt tööga seoses küsiti, kas ta on teinud "painting ja sanding" tööd, siis sai vastuseks "mitte täpselt seda tööd, aga on olemas kogemused värvimise ja liivapaberi vallas". Tehniliselt on kõik korrektne.

- Tarvo sai tööd! Ehk eelmainitud tõe venitamine tasus tol hetkel ära. Töö algab hommikuti 6.30...

- Me ostsime endale auto! Toyota Camry. Valge. Suht vana. Aga tüüp, kelle käest ostsime, tundus väga asjalik ja hooldas autot kenasti. Auto-ostu kohast meie "koju" oli 46 kilomeetrit (ja see polnud isegi mitte ühest linna piirist teise - linn ise on veel suurem/pikem!). Tarvo sõitis, mina olin kõrval kaardilugeja. Kogu aeg tuletasime meelde, et tuleb sõita vasakul pool ja teisele tänavale keerates mitte ära unustada, et peame endiselt vasakule poole hoidma ja keerates tuleb teisi autosid ikka õigelt poolt vaadata jne. Natuke hirmus oli, aga saime hakkama. Küll lõpuks harjume selle tagurpidise liiklusega ka ära ja siis saab tagasi Eestisse tulles põnev olema.

Pildinurgake

Üleval SINGAPUR ja allpool PERTH

Why don't you have an iPhone?

Miks sul ei ole iPhone'i ehk kuidas me Tarvoga pangas käisime.

Vötsime siis esmaspäeval kätte ja läksime panka, et enda eelavatud aussi kontoga seotud pangakaarti kätte saada. Köigepealt sisse minnes ei oodanud meid ees automaat, kust saaksime järjekorra numbrit vötta. Meid ootas hoopis ees väga suure kondiga naisterahvas, kes küsis mo nime, külastuse pöhjust, pani meid kirja ja saatsis ilusti pehme tooli peale. Kui me jöudsime juba korduvalt möelda, et huvitav, mis meist nüüd saab, siis üks hetk tuli ka löpuks naine tagasi ja saatis meid meie telleri juurde. Suhteliselt halvasti inglise keelt rääkiv asiaat, kes pidevalt närviliselt enda jalga väristas, uuris üllatavalt palju Eesti kohta ja seda suht suvalistel aegadel muu vestluse vahel ning mo motorolla telefoni nähes (tahtis sinna panga äppi panna) siiralt üllatus, et miks mul küll iPhone'i ei ole! Löppkokkuvöttes ta unustas/jättis meie kontod ikkagi avamata/aktiveerimata ja me pidime asja järgmisel päeval telefoni (selle ebahariliku mitte-iPhone'i) teel uuesti asja ajama hakkama. Mo telefon sai tegelikult ka juba kaks päeva varem ühe telefoniteenuse pakkuja esinduses omajagu tähelepanu, aga seal jäädi reaktsiooniga oluliselt diskreetsemaks. Me panime juba Singapurist alates tähele, et valdaval enamusel on iPhone'id, aga et möni teine telefon sellist veidrat elevust tekitab...

Ilmadega on siin praegu huvitavad lood. Ühest küljest oleme meeletult önnelikud, et ei ole nii kohutavalt niiske ja palav kui Singapuris linna peal oli (ja seda isegi öhtul), kuid teisest küljest tuleb tunnistada, et kui siin 6-7 aegu öhtul pimedaks läheb, siis on päris jahe. Ja majas, kus me oleme, on sees olles lausa üllatavalt külm... Aga keskmiselt on suht kodune kliima praegu ja see on tore.

Ööbime ikka enda esimese couchsurferi juures. Tal tundub suht savi olevat, kas majas on kaks lisainimest vöi mitte. Toimetab oma asjadega ja on hästi tihti kodust väljas. Meile see tegelikult sobib - saame oma asjaajamistega tegeleda.
Aga ta kutsus meid lendavat taldrikut mängima teisipäeval. Läksime ühte parki (köikidest nendest sadadest, mis siin on). Ühinesime suvaliste inimestega (järjest suurenevasse) ringi ja hakkasime taldrikut loopima. Umbes 20 minti tegime seda (pärast saime aru, et tegu oli soojendusega) ja siis jaotati meid köiki tiimideks. Hakkasime mängima midagi korvpalli sarnast, ainult lendava taldrikuga. See oli väga äge! Ma arvan, et ma polnud viimase paari aasta jooksul nii palju jooksnud kui tol öhtul :)
Üks hetk paneme Tarvoga tähele mingit hullu ahvikisa-laadset kriiskamist puude ladvas... Ja keegi teine ei vaata. Samas meie imestame ammulisui. Et kas seal ongi ahvid??? Hilisemate vaatluste pöhjal järeldame, et tegu oli väga kummalisi hääli tegeva linnuga. Tegu oli kukabarrah'ga

Töö(tuse)ga on nii lood, et ikka saadame enda CVsid igale poole, aga veel pole näkanud. Edu saavutamise töenäosuse suurendamiseks tegin mina ära vastutustundliku alkoholi müügi litsentsi (3-4 tundi lugeda juttu sellese, et juba purjus inimesele ei tohi alksi müüa) ja Tarvo tegi ära kahveltöstuki söitmise loa. Tahaks loota, et peagi näkkab.

Pühapäeval kolime enda uude kodusse. Täitsa ootame juba suletava uksega toas elamist :)

(Pilte ei taha arvuti ikka üles laadida. Eks need tulevad siis kunagi hiljem.)

Jõudsime kohale

Nii. Tallinn-Helisnki-Singapore-Perth. Ja jõudsimegi kohale.

Sõit oli tegelikult päris raske - pikimal lennul oli üllatavalt vähe ruumi jalgadele ja Perthi otsa peal istus meie ees kahe väikse ja haige põnniga perekond. Põnnid ei olnud õnnelikud. Aga kõik sai üle elatud. See-eest erilise boonusena sattusime Singapuris tasuta öise linnaekskursiooni otsa. Saime näha nende kuulsat ikooni merlion (ehk siis lõvi ja kala ristand, mis sümboliseerib linna ajalugu), nägime megasuurt hotelli, mille katusel oli megasuur laev ja sellel oli nö infinity pool ehk siis bassein, mille äärteks on klaas ja veel muid põnevaid asju. KÕIGE vingem oli "Supertree grove" ehk inimeste tehtud hiiglaslikud puud, mille tüvedel kasvavad bromeeliad ja muud taolised taimed ja mille ladvad on valgustatud. Selliseid puid oli 12. Meid viidi sinna heli- ja valgusetenduse ajaks. Täiesti fantastiline. Giid võrdles asja Avatari filmiga ja pärast etenduse nägemist võime kinnitada, et võrdlus oli täitsa adekvaatne. Maagiline asi. Näppasin netist ühe pildi nende puude kohta:


Perthi lend algas meil ka öösel. Varahommikul saime imetleda kaunist päikesetõusu (vihma)pilvede kohal. Mina olin enne natuke mures tolli pärast (mis sest, et Tarvo üritas mulle selgeks teha, et ma pablan liiga palju). Ma olin kuulnud, et hiljuti oli Austraalia tollis kinni peetud suure kokalaadungiga eestlane ja nüüd seetõttu kontrollitakse kõiki eestlasi eriti hoolikalt. Lõpptulemusena kontrolliti meid ainult möödaminnes nii palju kui ma ise näitasin ja kontroll toimus ainult seetõttu, et ma ise olin kirjutanud, et mul on liha kaasas. Leib jäeti meile õnnelikult kätte, kõik kuivatatud jõhvikad ka, isegi konserviliha. Ainult suitsuvorsti latt võeti käest ära. Niiet kaod olid väiksemad kui ma pelgasin :)

Natuke seiklemist bussidega ja jõudsime linna keskusesse. Nägime vist kõige põhilisema vaate kohe ära. (Kakk, mul on tunne, et nägime ka kohe ära tolle... murupuu või rohupuu või heinapuu või misasi see oligi... pilti näitan hiljem.) Natuke veel seiklemist ja vetsud ja kiire lõuna ja üks kohalik sim-kaart olid meil kah kõik olemas. Siis rongidega seiklemist ja voila - saime enda öömaja pakkuja juurde. Keda ennast polnud parasjagu kodus ega tema teada ka üldse kedagi teist. Aga pole probleemi - astuge ikka sisse, uks on lahti.
Me ei jaksanud enam muud teha kui otse magama. Ajasime ennast õhtul ikka veel üles ja tahtsime teiste (vahepeal koju jõudnud) majakaaslastega mingile korteripeole minna, aga too jäi ära. Lõpuks lobisesime niisama maast ja ilmast. Jagasime rõõmsalt tolli üle elanud musta leiba (mille üle sakslastest majakaaslased eriti õnnelikud olid) ja kuulsime ise potentsiaalselt vajaminevat infot. Niiet kokkuvõttes oli ikka tore ja igatpidi meeldiv.

Homme ootavad meid juba mõned kohustuslikud asjatamised ja kui ilm lubab siis ehk ka mittekohustuslikud kaunid vaated.

(Pilte panen teinekord juurde. Praegu süsteem blokib.)