Elame sisse

See on postitus, kus Tarvo ka lõpuks oma sõrmenukke saab lahti ragistada (loe: enne ei raatsinud ega jõudnud). Kuigi kirjutan esmaspäevasel ajal, mil suuremal osal maailmast on tööpäev, siis Austraalia kui kunagine Suurbritannia kolooniamaa tähistab kombepäraselt oma monarhi sünnipäeva. Kuigi kuninganna Elizabeth II õige sünnipäev on 21. aprillil, siis lääne austraallased (WA maakond) löövad sellele käega ning tähistavad sündmust 5 kuud ja nädal hiljem või 6 kuud ja 3 nädalat ette, septembri viimasel või oktoobri esimesel esmaspäeval. Teised maakonnad eelistavad seda aga hõisata juuni keskel. No võta näpust! Austraallastel lihtsalt pole eriti pühasid, mida tähistada või meeles pidada, niiet ega nimi vaba päeva riku!

Esimene töönädal sai edukalt mööda saadetud ning 6:30 stardiajast on saanud 7:00, seega tööpäev kestab 7:00-st 17:00-ni, millest pool tundi lõunapausi on tasustamata. Töökohaks ise on Access Services Group, kus ma vastutan hüdrauliliste tõstukite värvimise ettevalmistuse eest, st. lihtsamalt öelduna tirin vanadel masinatel kleepsud maha (vajadusel lausa taon kaabitsaga), puhastan lahustiga liimijäägid ära, lihvin kere pneumaatilise taldlihvijaga üle, et roosteseid kohti vähendada ning katan seejärel mittevärvitavad osad paberi ja teibiga. Vägagi lihtlabane töö, vähemalt ülesannete järgi, ent kümnetunnine päev lihvijaga ning tähelepanu, mille peab eluohtlikele hüdraulilistele masinatele osutama, on parajalt väsitav. Lisaks jõuan ma iga õhtu koju üleni sinise tolmuga kaetununa ning nina paksudest smurfilaadsetest kollidest umbes (vabandan detailsuse pärast). Aga... tasu on hea ning töötunde parajalt, niiet mõnda aega võib vast seda tööd veel teha küll...

Ka Elen leidis endale vahepeal töökoha ning jookseb parasjagu topeltpalga eest (pühade ajal) Deep Water Point kohvikus laudade vahet. Enne, kui koht ametlikuks sai, pidi ta kahes erinevas kohvikus (sama omaniku all) tegema paar tundi proovitööd. Kohapeal oldi rahul ja Elenil jääb täna selja taha juba kolmas tööpäev. Kuigi tema töögraafik ei ole nii pidev nagu mul - mõnel päeval 3 tundi hommikul, teisel päeval tervelt 9 tundi (reeded vabad) - on ehk vaheldus pikas perspektiivis hea: ei teki liialt püsivat rutiini ning mõndadel päevadel on rohkem aega oma asjadega tegeleda. Igatahes on Eleni jaoks olnud see uus ja põnev kogemus, olenemata esimest korda täis kandikuga ringi käies kaotatud klaasieludest... Aga CV järgi on Elen hulga kogenum, niiet äpardusi ikka juhtub! Edasine on juba "varasema kogemuse" meenutamine, aga eks ta ise kirjutab lähemalt oma sealsetest kogemustest, kui ta töölt tagasi jõuab.

Sattusin eile sinna piirkonda jalutama ning märkasin, kuis pered peesitasid jõe kaldal, grillisid ning pidasid ühiselt piknikku, mil lapsed tagusid pinata't ning vaatasid ammulisui, kuis vesisuuskade ja -laudadega inimesed paatide järel neist väga lähedalt mööda kihutasid. Sealses linnaosas on ka kaks korda suuremad elumajad kui muudes piirkondades, mida seni oleme kohanud ning tekkis tunne, et kui peaks piirkonnale nime andma, oleks see tõenäoliselt Malibu beach, kuigi ranna enda osa oli vähe ning tõenäoliselt on perthis vele suurejoonelisemaid linnaosasid.

Aga üldine imetlusmula üldiseks mulaks... Mis on meie kui eestlaste jaoks olnud veel kultuuriliselt imestusväärne, on suured äravisatud asjade hunnikud majade ees. Ütleme nii, et kui sa oleksid vaene tudeng või eluheidik, kellel on vähemalt pind, kus elada, siis asjadest puudust ei tuleks. Tänava pealt võib üles korjata vanu toole, laudasid, pesumasinaid, telereid, grillahjusid, mikrolaineahjusid, diivaneid, arvuteid jms. suuremamõõtmelist nodi. Enamasti on nende puhul mingi detail katki või on muidu asjad kaotanud oma kosmeetilise värskuse, ent väikse putitamise järel on kõik absoluutselt kõlbulik. Nii sattus ka meie elamisse kontoritool, täispuidust kontorilaud ning diivan, mis muidu oleksid sattunud prügikäitlusesse. Illustreeriv foto on küll tehtud öösel ja alla igasugust arvestust kvaliteediga, ent see on üks suurim kuhi, mis ette sattus. Annab ehk aimu, kui massiline tegevus see on.

Aga mina võtan praegu siinpool otsad kokku. Jälgin parasjagu verise kuu otseülekannet ning tunni pärast hakkab meie Melville'i majas house warning/warming party, kuigi külaliste poolest on oodata 100% eestlaste tihedust, seega hakkame aga maja kütma! Eestlastega suhtlus vähendab vähekenegi seda koduigatsust, mis pole kuhugi kadunud. ;)