Kõigepealt. Ma läksin eelmisel nädalal jalutama sinna piirkonda, kus me esimest korda kängurusid nägime. (Jah, nüüd võib juba öelda, et "esimest korda".) Hardinge park. Võrdlemisi mägine tee. Nii mitmelgi korral hakkasin ülespoole ronides mõtlema enda kevadise Kreeka reisi peale. Soe ilm ja mägine maastik seostuvad minu jaoks ilmselt pikalt veel Kreekaga. See on omamoodi naljakas, kuidas kõike uut, mida kohtan, (ala)teadlikult võrdlen kohe varasemalt tuttava infoga. Ma tean, et olen selle peale varem ka mõelnud, aga nagu näha, pole see komme ajaga muutunud. Huvitav kui palju meie esmased kogemused mõjutavad seetõttu meie elu üleüldiselt? Mingid väga varajased positiivsed kogemused jäävad meiega ja alateadlikult hakkame midagi sarnast otsima?
Igatahes. Vahva oli nõnda matkata. Natuke ka pelgasin, sest väga ei tahtnud megamürgise maoga kohtuda. (Näiteks esmaspäeval tööle jalutades sattus mulle just üks selline tee peale ette. Selg üleni must ja kõht üleni kollane, arvatavasti tiger snake. Mõlemad olime kohtudes küll ehmunud, aga õnneks piidavalt kaugel, et ohutult eemalduda.) Siiski - vahelduseks oli suurepärane linnast välja saada. Kuna ala oli künklik (mäed on ju suuremad) ja linn lähedal, siis mõnes kohas võis märgata Perthi kesklinna kõrghooneid. Kuigi ma palavust oodates alustasin enda kõnnakut hommikupoole, siis tund pärast starti oli rohkem kui pool veest joodud ja aeg tagasi tulla.
Ilma poolest oli eelmine nädal tõepoolest kuum. Mitu korda läks jälle üle 30 kraadi ja laupäeval oli isegi 39 soojakraadi. Minul töö juures on näiteks kohvik üsna avatud (kuigi otsese päikese eest üldjoontes varjatud) ja kui just nö udumasinat klientide jahutamiseks tööle ei panda, siis konditsioneer on üsna nigel. Niiet võite ette kujutada, et kui kraade on julgelt üle kolmekümne, siis päeval seal tundide viisi ringi sebida on üsna väsitav. Väga oluline on, et ei unustaks vett juua! Maksimaalselt tihti. Kui on kiire, siis vahepeal pole võimalust, aga kui on vaiksem, siis isegi supervisorid tuletavad kõigile meelde, et juua tuleks. Mõistlik. Aga sellegipoolest õnnestus mul laupäeval (kübarat kandes!) töölt koju tulles ja jääkuubikut lutsutades väike kuumarabandus saada. See tähendas, et suure osa ülejäänud päevast lihtsalt pikutasin voodis ja jahtusin. Ja õnneks ei takistanud see meie edasisi plaane.
Ja ühel õhtul eelmisel nädalal nägime ka (peamiselt) vihmavaba äikest. Ehk siis taevas muudkui sähvas välk ja müristas, aga enamuse ajast ei tulnud tilkagi vett. Vähemalt mitte maapinnani. Lihtsalt nii kuiv oli, et vesi auras enne maapinnani jõudmist ära. Väga uhkelt välgutas see-eest. Ja nägime ühte lennukit otse äikesepilve lendamas...
Nimelt teine ja palju vahvam väljasõit toimus pühapäeval-esmaspäeval. Otsustasime lõpuks Tarvoga linnast eemale saada. Kuna meie vabad päevad kuidagi ei kattu, siis võtsime mõlemad lihtsalt ühe vaba päeva, et koos midagi toredat teha. Ja nii siis läksime osaliselt meelelahutuse ja osaliselt tulevase töö leidmise (l)ootuses Margaret Riveri piirkonda, umbes 300 km Perthist lõunapoole. Hommik algas autol kütusepaagi täitmisega (kui ma ei eksi, siis mahtus tõesti u 60 liitrit sisse) ja hakkasime aga vurama. Tee oli pikk ja ilm oli endiselt üsna palav, niiet tegime erinevates teepeale jäänud paikades mõningaid peatusi. Esimene plaanitud jalasirutus oli Bunbury linna "metsiku looduse pargis" ehk siis miniloomaaias keset linna. Erinevad papagoilaadsed tegelased, mustad luiged, quokka'd, vallabid, kängurud, mõned kakulised, tawny frogmouth, reaalselt "hello" või "bugger-bugger" hõikavad kakaduud, emud, lehekonnad jne. (Ainult koaalad olid puudu.) Ekstra vahva oli see, et piletit ostes võis osta ka seemnepakikese, et loomi toita. Kängurute puhul saigi päriselt samasse piirdesse minna ja neid päriselt käega toita. Seda võimalusest ei saanud ma kuidagi mööda lasta. Niisiis jalutasime aeda, leidsime üles kängurud ja juhuslikult üks oli juba ülejäänud seltskonnast eemal ja lasi ennast toita. Kui nondel inimestel toitmisest villand sai, pudistasin ka ise seemneid pihku ja pakkusin kängurupoisile. Tema haaras võimalusest kohe kinni (sõna otseses mõttes) - enda esikäppadega võttis mo käest kinni ja hakkas aga seemneid limpsama :D
Kui mina poetasin suurema enamuse soetatud seemnetest imetajatele, siis Tarvol hakkas pargis illegaalselt elutsevast pardiperest kahju ja tema toitis peamiselt neid :)
Sisuliselt oli kakaduu oluliseks ronimese abimeheks tema nokk.
Tawny frogmouth. Ei ole kakuline. Aga on huvitavalt ebaproportsionaalselt suure peaga.
Isane paabulind tagantpoolt...
... ja eestpoolt.
Järgmine peatus oli Cape Naturaliste. Idee poolest läksime sealset tuletorni vaatama, aga kuna torni lähemalt kaemine maksis jälle, siis jalutasime sealsamas lähedal radadel ringi. Endalegi ootamatult sattusime kaljurünka juurde, kus eriti õnnelikud võivad isegi migreeruvaid vaalu kohata. Meie kahjuks nii õnnelikud ei olnud, aga vaadet nautisime sellegipoolest. Võimas ja hingematvalt ilus.
Teel kauni vaateni sattus meile üks kohalik draakon ette.
Kahjuks ei jäänud pildile pooltki see ilu, mis tegelikult näha oli.
Kuna kell oli juba omajagu palju, siis mööda Caves Roadi kulgesime Margaret Riveri linnast läbi ja otsisime üles Tarvo töökaaslase kaudu saadud öömaja. Vanapaar John ja Betty, kelle tagaaias on nii palju ruumi, et sinna saab mahutada portsu seljakotirändureid (koos telkide ja/või campervan'idega), nendele tarvilikud esmavajalikud ruumid (WC, dušš, köök), hobuste ja eesli aediku ja veel suure aasa, kus kängurud ringi kalpsavad. Panime siis meiegi enda laenatud telgi püsti (meil oli viimane võimalus seda valges teha) ja läksime veel natuke linna uudistama. Lõpuks tagasi jõudsime juba pimedas. Tänulikud, et telk eelnevalt valges püsti sai, tegime enda viimase õhtuse nosimise fantastilise tähistaeva all. Nautisime vaadet ja lobisesime veel enne magamaminekut. Jällegi valdas mind peamiselt tänulikkus - nii fantastilised ja grandioossed vaated. Loodus on ikka imeliste asjadega hakkama saanud. Ja meil on võimalus seda näha! (Niiet hoidke loodust!)
Öösel aga avastasime, endalegi üllatuseks, et sõitmine paarsada kilomeetrit lõuna poole tähendab juba olulist kliimamuutust. Nimelt meie olime arvestanud, et kui Perthis on öösel juba 20 kraadi kandis, siis on Margaret Riveris samasugused temperatuurid. Ei olnud. Kell viis hommikul oli kraade kõigest 8, meil oli ropult külm (mis ausalt öelda oli vahelduse mõttes väga meeldiv) ja aeg oli autosse soojenema minna. Ainult, et teel autosse jäid ette päikesetõus, udu ja kängurud. Üldse ei kurda.
Üks hetk hakkasime lähedal olevaid känguruid tähelepanelikumalt jälgima. Ja jõudsime järeldusele, et see, mis me näeme, on emane känguru, kellel on pisipõnn taskus! Vinge!
Hommiku edenedes läks ka järjest soojemaks ja mulle jäi alles emotsioon fantastilisest keskkonnast.
Edasi põrutasime natuke veel lõunapoole - koopaid vaatama. Kuigi enne koobasteni jõudmist jäi meile ette tõenäoliselt kõige metsasem piirkond siinkandis (muidu on valdavalt põõsalaadsem loodus).
Koobas, täpsemalt Jewel Cave, oli kirjade kohaselt suurim Lääne Austraalias turistidele avatud koobast. Tuli välja, et Tarvo polnud varem üldse koobastes käinud. (Ma ei jaksa enam väga põhjalikult kirjutada, niiet üritan edaspidi veidi kokkuvõtlikumaks jääda.) Oli pime, oli mõnusalt jahe ja niiske, olid võimsad avatud koopad ja treppidest üles-alla ronimine, olid suuremad ja väiksemad stalaktiidid ja stalagmiidid, olid ka maa alla ulatuvad puu juured ja kõik võimalikud muud koobastega kaasas käivad vaatamisväärsuses. Jällekord on tegelikult väga raske sõnadesse panna, kui võimas see oli ja kui huvitavaid asju on loodus võimeline valmis meisterdama. Kellele on vaja nõidu ja maagiat, kui loodus enda järjepideva toimimisega nii imelisi asju teeb?
Tähelepanuväärne on see, et tegu pole mitte sirgete stalaktiititega nagu tavaliselt, vaid need on parasjagu kriunakad (heliktiidid?).
Sõitsime veel nii kaugele lõunasse kui sai (ilma, et peaks lisaks veel idapoole sõitma). Läbi Augusta linna Cape Leeuwinini Vaatasime eemalt veel ühte tuletorni ja veel toda võluvat suurt ja sinist India ookeani. Ja hakkasimegi otsapidi tagasi liikuma. Jälle läbi Augusta. Läbi Witchcliffe'i (Nõiakalju nimeline linn). Läbi Margaret Riveri, kus tegime veel koorekompveki vabrikus peatuse. Tutvusime ka kohalike töövahenduse asutustega, kust saime infot, et jaanuari vintage hooajaks ei tasu ennast veel töötajana kirja panna. Siis jätkasime teed läbi Cowaramupi linna (nad on enda linnanime esimest poolt "cow" ehk "lehm" väga tõsiselt võtnud ja tee ääres oli väga palju lehmakujusid, peaaegu natu Ventspilsis). Veel peatus šokolaadivabrikus. Väljast ei saa nagu arugi, aga astud sisse ja suur saal oli erinevat sorti šokolaadilette täis. Natuke oli jäetud ka maitsmiseks - valge-, piima- ja tumeda šokolaadi nööbid. Kui me kolmandat korda maitsmiseks mõeldud šokolaadi kaussidest möödusime, siis lõpuks olid ka kõhud juba šokolaadi üleküllusest punnis. Ja nii jõudsimegi lõpuks tagasi Perthi kanti. Enne päris koju minemist pidime veelkord kütusepeatuse tegema - paak oli vahepeal tühjaks saanud. Ja potsti - kodus me olimegi.
Kokkuvõtlikult. Väga mõnus reis. Väga kaunis piirkond. Peaks tõsiselt kaaluma Perthist ära kolimist, et mõnes väiksemas ja looduskaunimas kohas rohkem aega veeta.
PS. Hakkan nüüd flikcrisse vast veidi rohkem pilte ka üles panema.
