Käisime vanglas, nägime kängusid

Vanglas käisime küll juba pea kaks nädalat tagasi, enne Halloween'i, ent omaette kogemus oli see sellegipoolest, mistõttu tasub sellest tagantjärgi kirjutada. Täpsemalt oli tegu Fremantle'i vanglaga, mis avati 1855. aastal ning suleti 30. novembril 1991. aastal.

Rihtisime ennast sinna õhtuseks õudustetuuriks. Igale inimesele anti oma väike taskulamp ning me sisenesime vangla eelhoonesse, kus meile räägiti õõvastavatest faktidest. Vanglast on läbi käinud ca 300 tuhat vangi, kellest 15% lõpetasid ise oma elu ning 44 hukati, kusjuures 45. otsustas oma veenid enne hukkamist ise katki nüsida... rääkimata sisemõrvadest...

Khmm... Igatahes! Tuur oli ise üsnagi huvitav, kuna giid oli asjalik ning rääkis lisaks faktidele ka põnevaid lugusid konkreetsetest vangidest (k.a. vangist, kes istus pea kaks aastat pilkases pimeduses ja vaikuses üksikkongis). Peale selle hüppasid aeg-ajalt siit-sealt välja vangide vaimud, kes jubedad jutud ja üldse kogu ringkäigu lõbusamaks muutsid. Meelde jäid veel piitsutamine (demonstratiivne muidugimõista), mille käigus räägiti ka vangist, kes pidi mitme kuu jooksul saama kuni 100 piitsahoopi (juttu oli 8-aastasest poisist) ning suitsiidne vang, kes hüppas karjatuse saatel kolmandalt korruselt ennast "pidurdavasse" traatvõrku surnuks. Viimase puhul oli muidugimõista tegu nukuga, ent efekt oli sellegipoolest elutruu ning tuuri suhtes hästi ajastatud. Traatvõrk paigaldati alles paarkümmend aastat pärast seda, kui vangid ennast kõrgemalt alla kukutama hakkasid, ent sellegi poolest oli tegu läbikukkunud ideega. Traat oli väga jäik ning ei pakkunud vangidele just eriti pehmet maandumist, ent vähemalt ei saanud allpool keegi kiirelt kihutavate jäsemetega fataalselt pihta.

Kokkuvõttes oli ekskursioon vanglasse teistmoodi kogemus kui tavalised muuseumikülastused ning loodud õhkkond muutis vangla toimimisaega sisseelamise kergemaks. Soovitame soojalt! Minge Freo vanglasse!

Hadringe park

Eile aga (pühapäeval), pärast seda, kui olime kumbki vanematega internetikõnede kaugu ühendunud, leidsin, et oleks ka aeg põrutada vähekene itta, kus piklik küngas linnale piiri paneb. Olles vaevalt jõudnud Hardinge pargist sisse sõita, hüppas üksik känguru auto eest läbi! Joel & Kairi (Leach Highway pererahvas) ütlesid küll, et esimene känguru, keda kohtame, on tõenäoliselt surnud või saab kohe surma, ent meil läks sedapuhku hulga õnnelikumalt. Kuna tee ääres olid ka hoiatussildid, võtsin ennetavalt juba hoo korralikult maha ning seetõttu sai ka selle ruu elu säästetud. 

Matkasell Elen kasuaalses matkariietuses.
Moefoto. Särk: viis raha. Püksid: kümme raha. Seljakott: kakskümend raha. Tagi: hindamatu

Pargis ringi konnates märkasime veel üht isendit ning eriti õnneliku juhuse läbi tabasime ka vanemat 'ruud oma pisikese hüpitsaga, kes hoolikalt oma eluandja sammudes hüppas. Seega piisas vaid umbes 7-8 kilomeetrisest sõidust elupaigast eemale, kus avanes täiesti teistmoodi metsiku looduse elu. Elen tähistas seda õhtut lõbusalt võiduka tantsuga "Meie nägime känguruud!" Kas teie ka nägite?

Näete! Seal on üks! Ei ole ju keeruline märgata...

...aga kui eelmisesse pilti sügavamale sisse vaadata - näete, seal ta on!
Ja känguru teeb müts-müts-müts-müts!