Nullpunkt vol.1

Tere-tere, kõik see lugejaspere! Tarvo teiselpool planeet Maad siinpool!

Kõigepealt, võin kultuuriteadlikemate inimeste rahustamiseks kinnitada, et postitus ei sisalda emotsionaalse tasakaalu killustumist ega ümbritsevate psühholoogiliste konstruktide kokkuvarisemist. Kõik on igati normikohane, kas või tõdemus, et selle postituse teise lauseni jõudsin 2,5 tundi hiljem, kuna sattusin üle pika aja kogemata Youtube'i. 

MAJANDUS

Nullpunkt kui selline on pühendatud meie kõige kiivamatele lugejatele, neljale majandusteadlasele, meie vanematele, kelle heameeleks saame esitada dokumenteeritud fakti, et pool Austraalia saatkonnast on saavutanud bilansilise tasakaalu. Teisisõnu olen siia kontingendile saabumiseks ja elu ülessättimiseks (k.a. auto ostule ja esimeste nädalate üürile ja toidule) kulunud raha tööga tasa teeninud. Vol.1 seetõttu, kuna tuleval nädalal tuleb enne uut palgapäeva 400 dollarit kahe nädala üüriks säästudest välja käia. Seetõttu langeb bilanss taas allapoole nullpunkti, ent prognoos näitab, et pea kindla tõenäosusega muutub bilanss nädal pärast seda taas positiivseks.

KODU

Meie praegune elamine: Station st. 15-10. Omamoodi kommuun samasugustest majadest. Palju asiaate, paar turbanit.

Paar sammu eemalt. Näha siseõu, parkla, teised majad.

TÖÖ

Elenil on nullpunkti jõudmisega raskusi, kuna pidime vahepeal kolima Canningtoni, mis asub küll ühele kohvikutest (Canning River Cafe) väga lähedal, ent teisest ikka parajalt kaugemal (ühistranspordiga u. pooleteise tunni kaugusel), mistõttu käib ta tööl vaid esimesest neist. Lisaks on nüüd tööpäevi vähem ning teinekord saadetakse ta ootamatult vara koju, mis tähendab aga vähem töötunde ja seega ka vähem palka. Seetõttu oleme ka haudunud plaani, et tõttaks lõunasse Margareti jõe äärde ja otsiks endale veiniistandusse kohad ära, et oma vabatahtlikult kohustuslikud farmipäevad ära teha.

Tööpäeva-lõpu-Tarvo. Uus reality-šõu?

Oma töökoha asjus olen niivõrd ära harjunud, et töönädal lausa kihutab mööda, kui just keegi töö ajal väga tüütama või kuklasse hingama ei hakka. Rutiin vajub vaikselt sisse ning ka käeliigesed on hakanud seda tööd rohkem aktsepteerima, kuigi ega üle poole aasta (nagu viisa nii või naa piirab) seda ealeski ei teeks. Seda enam, et järgmine nädal lubab kuni 37-kraadist temperatuuri ning ma teen päev otsa õues füüsilist tööd ega saa nautida konditsioneeri võlusid...

Sellegi poolest ma viimast - konditsioneerikoha otsimist - proovisin. Esitasin avalduse videolooja/-monteerija internatuuri kohale Beacham Group'is, vastasin video kujul tosinale küsimustele ja käisin isegi firmas intervjuul. Paar päeva tagasi helistati ning öeldi, et ma jätsin endast väga hea mulje ning oleksin igati sobilik kandidaat. Seekord ma siiski seda kohta ei saanud, kuna olin huvitatud võimalikult ruttu täiskohaga tööst ning hea meelega öelnuks ka oma praeguse töö nende nimel üles. See ei klappinud paraku Beacham Group'i plaanidega, kuna videondus on neile endilegi veel eksperimentaalne väljund. Seetõttu on ka nende rahalised vahendid piiratud, et mind suuremal määral sponsoreerida.

AGA! Sellegi poolest saavutasin intervjueerijaga tugeva kontakti ning kuna tegu on IT-alase värbamisfirmaga, mis lävib ka muuseas väga tihedalt start-up ettevõtetega, pidin lähiajal saama põhjaliku ülevaate ettevõtetest, kes minusugust tegelinskit digitaalsesse meediasse täiskohaga töötama otsiksid. Intervjueerija ütles lisaks, et kontaktid on Perthis kui ühes maailma eraldatuimas linnas eriti olulised ning IT-tehnika alaselt olen ma sattunud just õigesse ristumiskohta. Näis, kuhu see kontakt mind viia võib, ent kui teil, ettevõtjatel, on soovi Austraaliasse laieneda, on teie võimalus vaid paari telefonikõne kaugusel! 

MEELELAHUTUS

Pärast esmaspäevast tööintervjuud oleme nädala veetnud suuresti meelelahutuslikus laadis. Käisime esimest korda Austraalia kinos, mis on nagu... kino ikka. Filmideks "Crimson peak" (romantiline õudukas) ja "Martian" (esimene kosmosedraama, kus keegi surma ei saa). Nädala lõpupoole külastasime Swan Lake'i tuledefestivali, mis ühendab Aasia kultuure (India, Jaapan, Hiina jne) tanstu, muusika, laulu ja kunstiga, ent ennekõike toiduga (mida leidus seal ohtralt). Meeletult suurejooneline üritus see just polnud, ent tantsud olid graatsiliselt kaunid, sai kaamlitel sõita ning lasta henna maalinguid käe peale teha (võimalus, millest Elen ka kinni haaras).

Eile sattusime Eleni eestvedamisel esimest korda Northbridge'i linnaossa ning avastasime, et puhtjuhuslikult toimub sealkandis tasuta muusikafestival WAM (West Australian Music). Astusime aga parkimisplatsile üles sätitud lavade juurde ning hakkasime sedamaid post-rock viisidele kaasa õõtsuma. Nojah siis! Väga põnev linnaosa tundus olevat. Leidsime ka kohaliku Zavoodi analoogi, kuid uni oli meist võimsam ning seetõttu keerasime kannapealt ümber ja asusime Canningtoni tagasi.

Nojah siis! WAM!

Vahepeal sattusime aga käed-püsti religioosse bändi kontserdile, kus sai ka ise kaasa laulda.

VARIA

• Töö juures kuulame enamasti kahte raadiokanalit. Esimesel neist on juba teist kuud järjest pleilistis ca. 30 lugu, kõik viimsemad popphitid (k.a. "Downtown", vt. allpool), teisel ca. 70-80 lugu. Mul. On. Kopp. Ees... Veits! Ühel päeval tutvustasin töökaaslastele electro swing'i, mis asendati poole tunni pärast "Who died?" saatel hardstyle'ga. Ja ometigi on meie seas Harley Davidsoni fanatte...
• Sellel viimasel hakkavad ka vist vaikselt hittlood üle viskama, niiet ta komponeerib need lood kaka-lugudeks. Ongi nii nagu öeldud: igast loost saab kõhulahtisuse või kaka sõnadest pungil lugulaul.
• Igatsen sõpru, teistega laulmist, intelligentsemat muusikat, Eesti sügist ja start-up'i maastikku.

Köögivilja kotletid ja spämm - mõlemad söödavad.

Eelmises postituses mainitud ukulele-mängimise õhtu. Mitmekümne ukulele ansambel.

Tänavakuuuuuuuunst on mitmekesine.

Elen kui mitte kohvijooja tegi mulle kui mittekohvijoojale kohvi viimastel päevadel Leach Highway'l.

Kesklinnas on killuke Inglismaad London court'i näol.

Downtown! 

Meie püha kolmainsus: Austraalia vooluallikast voolu Euroopa seadmetele.

 Ja lõpetuseks pilt minu kahveltõstuki lubadest...

Suurte riskide juures ei saa lihtsalt kaine olla... või tegelikult on mul siiski paadumatu fotovälgu allergia ning see oli lihtsalt kümnekonnast fotost parim võte...