Sula

Lisaks sellele, et boxing day (ehk jõulu teise püha) puhul poes väga paljude toodete hinnad väga korralikult sulavad, siis ilm on ka endiselt soe ja meie vaikselt sulame ka.

Häid põhjuseid linnast ära kolimiseks võib hetkel leida siit leheküljelt: http://www.bom.gov.au/

Kauneid saunapühi!

Nii nagu Elengi oma postitust alustas, on minustki sel aasta jõulutunne umbes 13 tuhande kilomeetri kaugusel. Ega seal suurt midagi imestada pole: ajal, mil 12-tunnise tööpäeva keskel hõõgub seniidis seisev päike ennekogematu palavusega lagipähe, küttes õhu 41-kraadini, on traditsiooniline lumest pakatav jõulupühade kuvand viimne mõte, mis pähe tuleb (kui v.a. sellega kaasnev puhkus).

Elasin endalegi üllatuseks siinse kuumalaine täiesti adekvaatselt üle, olenemata pikakäiselisest umbsest särgist, paksudest saabastest, pikkadest tööpükstest ning tööga kaasnevast pidevast füüsilisest pingutusest. Kohalike jagatud nippe, kuidas taolistel saunapäevadel vastu pidada, saab kokku võtta ühe põhiliseima nõuandega:

Joo!
Joo nii palju, et käiksid vähemalt kord kahe tunni tagant vetsus!
Kui uriin on liiga kollane, hakka jooma!
Kui arvad, et enam mahu, siis joo veel!

Siinkohal sobivad jookideks muidugi vesi ja/või elektrolüüdirikas jook (vesi+Berocca nt, mida isiklikult tarbin), kuid kohalikud tarbivad liialt ka suhkrust pungil karastusjooke, mis tekitavad rohkem janu ning sugar-high võõrutusnähuna paraja energiapuuduse. Muidugi tulevad siinkohal veel kasuks 50+ SPF (Sun Protection Factor) päikesekaitsekreemid ning UV-kindlad mütsid. Viimased kaks on eriti vajalikud siinse pideva kõrge UV indeksi tõttu (neil päevil kuni 13). Võrreldes seda nüüd Eestiga, kus maksimaalne UV indeks, mida mõõdeti 2008. aastal, oli 8,6 ning uurides, mida Ilmateenistus UV kiirguse ohtudest räägib:

"...UV-indeksi 3 puhul saab keskmine eestlane põletuseni küündiva doosi 50 minutiga ja indeksi 6 puhul vastavalt kaks korda lühema ajaga, 25 minutiga...." [allikas]

...saan ise ka aru, kui hea on oma paksu nahaga varjudesse tõmbuda. Eelneval kahel päeval võis nimelt varju käest päikese kätte astudes tunda nagu oleks keegi su ees avanud nähtamatu (infrapuna) sauna ukse - vahe oli drastiline!

Täisvarustuses. Suu pahisemas nagu Darth Clausil.

Teatavasti pole Eestiski juba kolmandat aastat järjest eristatavamat talveaega, mistõttu äratas see mus huvi, milline on nt. siinne temperatuuri keskmine aastate lõikes...

Siinkohal ei hakka ma graafikut lähemalt kommenteerima, kuna antud teema peaks kõigile tuttav olema ning internetis on matejale küll ja veel... Kaasaarvatult võib taolisi teisigi Austraalia kohta käivaid ilmagraafikuid uurida ise [siit]. Nukral kombel tean, et mu enda töökoht on ka siinkohal parajalt "abiks" ning kuna autoga on odavam tööle minna kui bussiga, saab siit teha omad järeldused...

Ometigi... on El Jõululapse ning pühadeaeg, niiet jätan tõsisemad teemad kõrvale ning soovin kõigile kauneid sau...jõulupühi! Austraalias tähendavad jõulud peamiselt puhkust tööst ning meeletut-meeletut ostlemist. Kusjuures, suvisest ajast hoolimata on kõikjal lund kujutavad kaunistused - mu meelest üsnagi humoorikas ettevõtmine, imporditud kultuur põhjapoolsematest maadest, aga samas nii need asjad siinmail käivad. Siiski! Olenemata suurest kommertsiaalsest osast ei unustata (loodetavasti) muidugi oma ligimesi ning sõpru, mistõttu lähme meiegi homme Eesti sõprade juurde grillima ning tõenäoliselt... ühiselt ja eestlaslikult vinguma, sest ving (ja laul) ühendavad! Jah! Vot! Ma olen pikk ja lohisev hüvastijätja, seega... saupläu ja ärgem endid päris lõhki ka söögem!

PS. Huvitav tähelepanek: kohalikest poodidest on üsnagi keeruline leida ruuduliste lehtedega kaustikut, mistõttu leppisin joonelisega... Kas see ütleb midagi Austraalia hariduse kohta või ma mõtlen liiga palju?

4. advent

Ma ei mäleta, et mul kunagi varem oleks nii vähe jõulutunnet olnud kui praegu. Isegi Prantsuse-Guajaanas oli vast rohkem. Aga tegelikult pole midagi katki. Kui on teadmine, et lähedastega on kõik korras, siis praeguseks sellest täiesti piisab.

Kuigi... eile käisin isegi jõulupeol. Üks kahest söögikohast päriselt korraldaski väikese õhtusöögi töötajatele. Väga vahva minu meelest. Õhtu jooksul sai kiirelt selgeks, et peaasjalikult töötavad asutuses nepaallased. Kohale oli tulnud suur ports köögi töötajaid, kes kõik olidki Nepaalist pärit ja lisaks kolm peamist teenindava personali esindajat - kaks kohalikku austraallast ja mina. Laua taga selgus ka, et nepaallaste ja eestlaste (ja ka austraallaste) arusaam vürtsikast toidust on kardinaalselt erinev. See, mis Nepaalis on tunnustatud kui mõõdukalt/keskmiselt vürtsikas oli minu jaoks nii tuline, et ma ei saanud selle söömisega kohe mitte kuidagi hakkama. Ja kuigi ma pole ka tuntud kui kõige suurem tuliste söökide armastaja, siis ausalt - tolle toidu puhul hakkas mo suu hõõgama lausa enne kui ma reaalse ampsuni jõudsin. Ehk siis tegu oli toiduga, mille nimetus meie menüüs on "smoking hot chicken wings" (ja täiesti oma nime väärilised). Ma tõstsin need sõrmedega taldrikule, limpsisin sõrme ära ja phuuuuuuf - tulekahju oli täies hoos. Ma pole päris kindel, kuidas kliendid selle söömisega hakkama saavad...


Aga kui praegust olukorda kokkuvõtlikult analüüsida... Hakkab jälle ära harjuma. Juba varemgi tegin tähelepaneku, et tundub, et kolm kuud on selline periood, mille lõpupoole tõenäoliselt ei imesta enam nii väga. Ei imetle välja minnes ümbritsevate eukalüpti- ja palmipuude üle. Ei vaata enam huviga kogu kohalikku inimkultuuride segu. On normaalne, et poes maksab lihakilo ropult taha, aga näiteks kaks imemaitsvat mangot võib kätte saada 4-5 daalaga. On küll käitumisi ja asju, mis on põhimõtteliselt ebaharilikud, aga väga enam ei imesta nende üle. Samas... liiga palav on ikka... Üle kolmekümne kraadised (ja isegi üle 25-kraadised) ilmad on ikka põhjamaalastele natuke palju. Seetõttu on kasulik omada tööd hea konditsioneeriga asutuses või töötada õhtupoole. Või mõlemat.

Kolmas advent, kolm kuud

Intro

Ja ongi ootamatult veerand aastat välismaal selja taga. Septembri kümnendal päeval me oma rännakut alustasime ning 12. september jõudsime teatavasti Austraaliamaale. Aeg on kadunud nõnda kiirelt, kuna oleme sisenenud "mugavasse" rutiini ehk siis kohaliku eluga ära harjunud - meilgi täiesti tavalised igapäevased toimetused nagu teistelegi tööinimestele kombeks, jalgealusest pinnast hoolimata. Ometigi on puudu tuttavlik kultuur ning sõbrad ja perekond.

Karantiin, vennas!

Endiselt käin karate-kid'ile omaselt WOWO (Wax On, Wax Off) tüüpi töökohal, kuigi täpsemalt koosneb mu töö POPO (Paint Off, Paint On) tüüpi ülesannetest. Kasutan taolisi lühendeid, kuna siinkohal on üsnagi levinud ametliku nimetusega FIFO (Fly In, Fly Out) tüüpi töökohad, mille puhul kütetakse paar nädalat tööd rügada ning seejärel paar nädalat diivanit tagumikuga laiaks pressida (midagi tuttavat nt. veokijuhtidele, kuigi tagumiku kasutamine on ilmselt vastupidine).

Õnneks pole pidanud tööl igapäevaselt lihvima ja kraapima, vaid on pakutud ka vaheldust kolimise ja karantiini assistendi/vastutaja näol. Ärge siinkohal paanikat tekitage! Karantiin on siin tüüpilisele olukorrale teispidine ning viiruste ega muude haigustekitajatega pole siin miskit pistmist. Nimelt on lugu järgnev...

Austraalia loodekaldast 50-100 km kaugusel asub pisikene Käru saar, mis oli maismaaga ühendatud, kuid eraldus ca 8000 aastat tagasi, olles seetõttu eraldunud ka ülejäänud mandri floorast ja faunast. Seetõttu on alates 1910. aastast olnud Käru saar A-kategooria looduskaitseala, mis on kõrgeim võimalik kaitseklass. See tähendab, et saarele ei tohi viia/sattuda ühtegi väljastpoolt tulnud looma, taime, putukat ja ilma eriloata ka mitte inimesi. Kuidas on siis selle võrratu paigaga seotud hüdraulilisi monstrumeid hooldav ettevõte?! Nimelt asub Käru saarel paradoksaalsel/iroonilisel kombel üks võimsamaid ja uhkemaid Chevroni nafta ja maagaasi maardlaid, mis parasjagu tellis Access Group'ilt 100 tuttuut valgustorni.

Need valgustornid tulevad sisse 25 kaupa ning pärast eritellimuse järgi masinate töötlemist ja vedelike vahetamist tuleb need omakorda põhjalikult puhtaks teha (kuigi need näevad juba niigi puhtad välja). Lõppfaasis otsitakse masinatelt seemneid ja putukaid ning piserdatakse kõikvõimalikud kohad putukamürgiga täis, k.a. konteinerid, kuhu need kahekaupa pannakse. Pärast "pakendamist" teostatakse taoline kontroll veel enne Käru saarele saatmist ning ka kohapeale jõudes. Räägitakse, et katastroofiliseim juhtum oleks taoline, kus saarele peaks sattuma kass, kuna sealse loomuliku fauna seas puuduvad kiskjad, mistõttu on Käru saare elanikud muudest mandri elanikest hulganisti suuremad.

Võta siis näpust: puutumatuim loodus käsikäes ühe suurima atmosfääri saastajaga. Isiklikult sellesse positiivselt ei suhtu, ent pole ka miskit parata, kui raha looduse käsitlemist dikteerib. Pealegi ütleb mu boss seepeale: "Good job, brother!", niiet ju ta siis on ikka hea töö kah! Kõlagu iroonianoot!

 Valikuid ootamatutest karantiinielanikest.

Vanad rajad, uued rajad

Endistviisi on seega see, et käime tööl ning nukral kombel läheb Elen enam-vähem sel ajal tööle, mil ma koju hakkan sõitma, seega kohtuvad me teed alles öösel. Kuna aga kummalgi hakkab Perthist vaikselt isu täis saama ning viisa piirab meie siinset viibimist, oleme sättinud oma mõtted idakalda suunas. Sealhulgas oleme poolkohustuslikule farmitööle (88 päeva), millega saaks soovi korral taodelda teist taolist aastat, praeguseks käega löönud. Üritasin vahepeal ka tööd saada Scitechis, teaduse populariseerimise keskuses, kuid ainsaks takistavaks jõuks jäi mu viisa tüüp, mis ei luba üle 6 kuu ühe tööandja juures tööd teha... nojah siis...

Olles isiklikult töötanud 10 või vahel lausa 12 tundi päevas, viis (vahel kuus) päeva nädalas pea kolm kuud, on töö muutunud üsnagi üksluiseks ja tüütuks, kuna aju peab siinkohal minaalselt kasutama (mida ikka lihvimise juures arutleda annab). Lisaks võib kokku arvutada, et kogu selle vaeva juures pole isegi 88 päeva tööl olnud. Oleme ühel nõul, et oleksime farmi kohe tööle saanud (mida me ka alguses üritasime), oleks selle aja ära teinud. Nüüd aga mõlguvad peas teised rajad, uued rajad.

Olen kuulnud jutte, kuidas kaugele välismaale minnes võetakse kaasa oma vana mentaliteet ning tullakse tagasi (heal juhul) sama targana kui minnes. Sedapuhku on mul vist hästi läinud, et kodust kaugel olles ning pikki päevi tuima tööga sisustades olen hakanud aru saama, mida ja keda igatsen ning mida tahaksin tõeliselt eluga peale hakata, kas või proovimise pärast. Osalt on selles ka süüdi väike robotimess, millel ma 2. advendil käisin. Ideed on veerema hakanud, ent peab nendele hoogu juurde andma, et sammal ei hakkaks peale kasvama...

Märkasin robotimessil akna taga tuttavlikke sõiduaparaate.

Muuseas lammutati robotimessi raames ka autot.

Viis personaalset fakti

• Kaheksateistkümne aasta jooksul on see esimene aasta, mil ma pole ühegi kooli nimekirjas.
• Austraalia on kaugeim koht, kuhu olen kunagi rännanud - 12 952 km siit Tartusse (teisele kohale jääb käesoleval aastal külastatud Vancouver/Seattle ehk USA läänekallas (natuke alla 8000 km) ning kolmandale New York ehk USA idakallas (natuke alla 7000 km)).
• Austraalias oldud aeg on kõige pikem kodumaalt eemal oldud aeg (teisele kohale jääb käesoleval aastal tehtud välisvisiit Helsinki Ülikooli - 3 nädalat).
• Töökoht, mis mul parasjagu on, on mu esimene ametlik töö, millel on leping ning korrapärased tööajad. Muud positsioonid on seni olnud vabatahtlikud või projektipõhised.
• Ma pole homme enam sama noor, kui olen täna.

Pildinurk

Põnev auto nr. 1 

Põnev auto nr. 2: Minidžiip

Katsetasin teistmoodi jäätise valmistamise

...ja lõpetuseks, nagu ikka, killuke vetsuhuumorit:

Kohtumiseni järgmises osas!

-Tarvo.

---

Taustaks kõlas Arvo Pärdi "Silencio" ning parasjagu on eetris Yann Tierseni parimad palad.

Jõulukuu algus...

... ehk siis igal pool on jõulukaunistused ja ohtralt pilte lumest. See on asjaolu, mis siiani ei mahu Tarvole kuidagi pähe - kuidas saavad inimesed pühitseda talvepühasid samas, kui nad pole ise enamus kunagi lund näinudki.

Vahepeal pole midagi nii põrutavat juhtunud. Seetõttu pole ilmselt ka jupp aega midagi raporteerinud. Aga natuke ehk siiski.

Hea on see, et Tarvo on endiselt tubli ja uhab tööd teha.
Hea on ka see, et mõne nädala pärast on Tarvol puhkus (neil pannakse kogu asutus mõneks ajaks kinni), niiet ta saab puhata ja oma asjadega tegeleda.
Halb on see, et mul on töökohas järjest vähem tunde (kõigil jääb tunde vähemaks ja kõik on parasjagu ärritunud seetõttu. Lisaboonusena on meie manager ka väga närviliseks muutunud ja temaga on väga keerukas koos töötada.)
Hea on see, et ma sain endale lisatöökoha. Üks baar-restoran väga mõnusas ja popis piirkonnas. (Kuhu on õnneks rongiga suhteliselt kerge ligi pääseda.) Hetkel tunduvad töökaaslased toredad, aga üks nö vaheboss peagi vahetub, sest boss-boss on ta nüüdseks juba liiga närvi ajanud. (Kuidas nii paljudes kohtades mingi nõmedus peab olema?) Praegu olen seal ainult mõnel õhtul, aga koht on tore, saab jälle veidi uue kohaga tutvuda ja natuke lisatunde ka.

Halb on see, et ilmad on siiski päris palavad. Kuigi, õnneks on tihtipeale vähemalt tuult.

Muutus on ka see, et mõlemad käisime Tarvoga juuksuris. Juuksuriks olin seekord mina. Mina muutusin päris peast valgeks (nagu päris põnnina olin) ja Tarvo sai endale inspireeriva mopi pähe. Inspireeriva seetõttu, et ta töökaaslane otsustas pärast Tarvo nägemist endale samasuguse mopi pähe teha.

Tore on see, et ühe töökaaslasega olen ma nüüd ka natuke väljaspool tööd suhelnud. Täitsa vahva.
Tore on see, et ma hakkasin heegeldama. (Ma pole küll kindel, kas see on otseselt mõistlik, aga vähemalt mul endal on maksimaalselt tore.)
Tore on see, et me leidsime ühe hullult ägeda küpsise retsepti. (Me vaatasime vahepeal filmi - That Sugar Film - ja saime positiivse peapesu suhkru teemal. Nüüd üritame enda suhkrutarbimist veidi vähendada. Seega küpsised on ka võrdlemisi vähese suhkruga.) Retsept on lihtne - võta 2 vanemat  ja pehmemat banaani, lödista need kahvliga ära, lisa ports kaerahelbeid (nii palju, et segu ei tunduks liiga plögane), soovi korral lisa veel midagi, tee nendest väiksed pätsikesed ja pane umbes 10-15 minutiks kuuma ahju. Voila. Siiani oleme leidnud, et kui lisada veel õunatükke, siis on väga nämma. Isegi nämmam kui šokolaaditükkidega.

Tänaseks illustreerivaks nurgakeseks on Tarvo töö juurest leitud ämbliku jäänused.