Austraalia eestlaste kogukond suurenes jälle: Kolmas advent, kolm kuud

Intro

Ja ongi ootamatult veerand aastat välismaal selja taga. Septembri kümnendal päeval me oma rännakut alustasime ning 12. september jõudsime teatavasti Austraaliamaale. Aeg on kadunud nõnda kiirelt, kuna oleme sisenenud "mugavasse" rutiini ehk siis kohaliku eluga ära harjunud - meilgi täiesti tavalised igapäevased toimetused nagu teistelegi tööinimestele kombeks, jalgealusest pinnast hoolimata. Ometigi on puudu tuttavlik kultuur ning sõbrad ja perekond.

Karantiin, vennas!

Endiselt käin karate-kid'ile omaselt WOWO (Wax On, Wax Off) tüüpi töökohal, kuigi täpsemalt koosneb mu töö POPO (Paint Off, Paint On) tüüpi ülesannetest. Kasutan taolisi lühendeid, kuna siinkohal on üsnagi levinud ametliku nimetusega FIFO (Fly In, Fly Out) tüüpi töökohad, mille puhul kütetakse paar nädalat tööd rügada ning seejärel paar nädalat diivanit tagumikuga laiaks pressida (midagi tuttavat nt. veokijuhtidele, kuigi tagumiku kasutamine on ilmselt vastupidine).

Õnneks pole pidanud tööl igapäevaselt lihvima ja kraapima, vaid on pakutud ka vaheldust kolimise ja karantiini assistendi/vastutaja näol. Ärge siinkohal paanikat tekitage! Karantiin on siin tüüpilisele olukorrale teispidine ning viiruste ega muude haigustekitajatega pole siin miskit pistmist. Nimelt on lugu järgnev...

Austraalia loodekaldast 50-100 km kaugusel asub pisikene Käru saar, mis oli maismaaga ühendatud, kuid eraldus ca 8000 aastat tagasi, olles seetõttu eraldunud ka ülejäänud mandri floorast ja faunast. Seetõttu on alates 1910. aastast olnud Käru saar A-kategooria looduskaitseala, mis on kõrgeim võimalik kaitseklass. See tähendab, et saarele ei tohi viia/sattuda ühtegi väljastpoolt tulnud looma, taime, putukat ja ilma eriloata ka mitte inimesi. Kuidas on siis selle võrratu paigaga seotud hüdraulilisi monstrumeid hooldav ettevõte?! Nimelt asub Käru saarel paradoksaalsel/iroonilisel kombel üks võimsamaid ja uhkemaid Chevroni nafta ja maagaasi maardlaid, mis parasjagu tellis Access Group'ilt 100 tuttuut valgustorni.

Need valgustornid tulevad sisse 25 kaupa ning pärast eritellimuse järgi masinate töötlemist ja vedelike vahetamist tuleb need omakorda põhjalikult puhtaks teha (kuigi need näevad juba niigi puhtad välja). Lõppfaasis otsitakse masinatelt seemneid ja putukaid ning piserdatakse kõikvõimalikud kohad putukamürgiga täis, k.a. konteinerid, kuhu need kahekaupa pannakse. Pärast "pakendamist" teostatakse taoline kontroll veel enne Käru saarele saatmist ning ka kohapeale jõudes. Räägitakse, et katastroofiliseim juhtum oleks taoline, kus saarele peaks sattuma kass, kuna sealse loomuliku fauna seas puuduvad kiskjad, mistõttu on Käru saare elanikud muudest mandri elanikest hulganisti suuremad.

Võta siis näpust: puutumatuim loodus käsikäes ühe suurima atmosfääri saastajaga. Isiklikult sellesse positiivselt ei suhtu, ent pole ka miskit parata, kui raha looduse käsitlemist dikteerib. Pealegi ütleb mu boss seepeale: "Good job, brother!", niiet ju ta siis on ikka hea töö kah! Kõlagu iroonianoot!

Valikuid ootamatutest karantiinielanikest.

Vanad rajad, uued rajad

Endistviisi on seega see, et käime tööl ning nukral kombel läheb Elen enam-vähem sel ajal tööle, mil ma koju hakkan sõitma, seega kohtuvad me teed alles öösel. Kuna aga kummalgi hakkab Perthist vaikselt isu täis saama ning viisa piirab meie siinset viibimist, oleme sättinud oma mõtted idakalda suunas. Sealhulgas oleme poolkohustuslikule farmitööle (88 päeva), millega saaks soovi korral taodelda teist taolist aastat, praeguseks käega löönud. Üritasin vahepeal ka tööd saada Scitechis, teaduse populariseerimise keskuses, kuid ainsaks takistavaks jõuks jäi mu viisa tüüp, mis ei luba üle 6 kuu ühe tööandja juures tööd teha... nojah siis...

Olles isiklikult töötanud 10 või vahel lausa 12 tundi päevas, viis (vahel kuus) päeva nädalas pea kolm kuud, on töö muutunud üsnagi üksluiseks ja tüütuks, kuna aju peab siinkohal minaalselt kasutama (mida ikka lihvimise juures arutleda annab). Lisaks võib kokku arvutada, et kogu selle vaeva juures pole isegi 88 päeva tööl olnud. Oleme ühel nõul, et oleksime farmi kohe tööle saanud (mida me ka alguses üritasime), oleks selle aja ära teinud. Nüüd aga mõlguvad peas teised rajad, uued rajad.

Olen kuulnud jutte, kuidas kaugele välismaale minnes võetakse kaasa oma vana mentaliteet ning tullakse tagasi (heal juhul) sama targana kui minnes. Sedapuhku on mul vist hästi läinud, et kodust kaugel olles ning pikki päevi tuima tööga sisustades olen hakanud aru saama, mida ja keda igatsen ning mida tahaksin tõeliselt eluga peale hakata, kas või proovimise pärast. Osalt on selles ka süüdi väike robotimess, millel ma 2. advendil käisin. Ideed on veerema hakanud, ent peab nendele hoogu juurde andma, et sammal ei hakkaks peale kasvama...

Märkasin robotimessil akna taga tuttavlikke sõiduaparaate.

Muuseas lammutati robotimessi raames ka autot.

Viis personaalset fakti

Kaheksateistkümne aasta jooksul on see esimene aasta, mil ma pole ühegi kooli nimekirjas.
Austraalia on kaugeim koht, kuhu olen kunagi rännanud - 12 952 km siit Tartusse (teisele kohale jääb käesoleval aastal külastatud Vancouver/Seattle ehk USA läänekallas (natuke alla 8000 km) ning kolmandale New York ehk USA idakallas (natuke alla 7000 km)).
Austraalias oldud aeg on kõige pikem kodumaalt eemal oldud aeg (teisele kohale jääb käesoleval aastal tehtud välisvisiit Helsinki Ülikooli - 3 nädalat).
Töökoht, mis mul parasjagu on, on mu esimene ametlik töö, millel on leping ning korrapärased tööajad. Muud positsioonid on seni olnud vabatahtlikud või projektipõhised.
Ma pole homme enam sama noor, kui olen täna.

Pildinurk