Reisimise hind...

Reisimine on kummaline asi. Astuda pikemaks või lühemaks ajaks enda igapäevast välja, võimalus näha enda harjumuspärasest maailmast kaugemale. Võimalus kogeda paiku, mis muidu tunduvad nii kauged ja ebareaalsed. Päriselt näha ja katsuda uusi asju. Kohtuda teistsuguste inimestega - mõned õpetavad läbi negatiivsete kogemuste, teised näitavad midagi positiivset maailma kohta, kolmandad on lihtsalt huvitavalt uudsed. Nähes rohkem maailma, pannes ennast järjest uutesse olukordadesse, kogedes teistsugust tunned ka iseendas midagi muutumas. Avardumas. See rikastab. Ja alati on tore tagasi koju minna. Jälle värske pilgu ja ilmavaatega. Ja tänulikkusega südames, et mul on see võimalus maailma kaeda. Ja et mul on olemas tõelised sõbrad ja erakordne perekond, kes ei jäta mind kunagi päriselt üksinda ja kes on sügavale sügavale hinge pugenud. Kes teevad teinekord lahkumise väga raskeks (aga ainult seetõttu, et on midagi head, millest ei taha eemale minna).
Aga reisimisel on ka teine külg. Sellega käib kaasas väike melanhoolia. Sest alati tuleb midagi maha jätta. Olgu need siis uued või vanad sõbrad. Võimalused mida ei jõudnud kogeda või mida ei saa enam kunagi kogema. Kohad, kuhu enam kunagi elus ei lähe ja mida enam kunagi ei näe. Võimalused kodus, mis reisimise tõttu ära jäävad. Tähistamata jäänud tähtpäevad. Rääkimata jäänud jutud.

Aga see on minu valik. Ja ma ei vahetaks seda teiste alternatiivide vastu.



Ilmselt parim, mis teha saab, on olla siin.

Mis siis viimasel ajal toimunud on?

Kui päris aus olla, siis peamiselt olen töötanud.
Aga üritan ka võimalusel natuke linnas käia ja uudistada.
Käisin kahel fotokursusel ennast täiendamas ja indu kogumas:

Käisin ära kohalikus loomaaias. Sain lõpuks nokklooma ära näha! Väga vilgas ja üllatavalt tilluke tegelane. Nägin, kuidas lõvi pissis tüütule loomaaiakülastajale peale. Ja kuidas hülged kala järgi ujuvad. Ja kuidas orangutanid mängivad ja müravad ja ennast ära peidavad. Ja kuidas gibonid kekkavad enda ronimisoskusega. Ja kuidas leemurid tahavad lapsevankrit ära kaaperdada. Jne jne.

Kohtun sama elamise teiste couchsurfijatega Peruust ja Brasiiliast ja Saksamaalt ja Šotimaalt... Ja kuulan nende lugusid ja räägin enda omasid.
Koon ühele elukoha pakkujale eestipärase mustriga mütsi.
Täiendan enda eestikeelset CV'd, et hakata endale ka püsivamat kohta kodus otsima.

Kuulan ühe töökaaslase lugusi, miks on veganlus (lihata, munata ja piimata dieet) hea ja eetiline. Kuulan lugusid ja vaatan kuidas tegutseb laev/liikumine nagu the Sea Shepard. (Tegu on modernsete hipi-piraatidega, kes võitlevad vaalapüügi ja igasugu muude veeloomade püügi vastu väga jõuliselt.) Kogen töö juures igasugu kummalisi asju vaadates töökaaslasi ja kliente. Tutvustan kõigile küsijatele Eestit (ehk siis endiselt iga päev küsitakse mo käest, et kust mo aktsent pärineb).

Elan kuskil limbos/vahepealses olekus. Päriselt mitte justkui enam võõrsil, sest kohati olen mõtetega juba Eestis tagasi ja plaanin suve ja muud. Aga samas pole veel siiski Eestis ja tunnen väikest kahjutunnet mõttest, et on kohti ja radasid, mida ma siin enam ei käi ega külasta.