Aga üritan ka võimalusel natuke linnas käia ja uudistada.
Käisin kahel fotokursusel ennast täiendamas ja indu kogumas:
Käisin ära kohalikus loomaaias. Sain lõpuks nokklooma ära näha! Väga vilgas ja üllatavalt tilluke tegelane. Nägin, kuidas lõvi pissis tüütule loomaaiakülastajale peale. Ja kuidas hülged kala järgi ujuvad. Ja kuidas orangutanid mängivad ja müravad ja ennast ära peidavad. Ja kuidas gibonid kekkavad enda ronimisoskusega. Ja kuidas leemurid tahavad lapsevankrit ära kaaperdada. Jne jne.
Kohtun sama elamise teiste couchsurfijatega Peruust ja Brasiiliast ja Saksamaalt ja Šotimaalt... Ja kuulan nende lugusid ja räägin enda omasid.
Koon ühele elukoha pakkujale eestipärase mustriga mütsi.
Täiendan enda eestikeelset CV'd, et hakata endale ka püsivamat kohta kodus otsima.
Kuulan ühe töökaaslase lugusi, miks on veganlus (lihata, munata ja piimata dieet) hea ja eetiline. Kuulan lugusid ja vaatan kuidas tegutseb laev/liikumine nagu the Sea Shepard. (Tegu on modernsete hipi-piraatidega, kes võitlevad vaalapüügi ja igasugu muude veeloomade püügi vastu väga jõuliselt.) Kogen töö juures igasugu kummalisi asju vaadates töökaaslasi ja kliente. Tutvustan kõigile küsijatele Eestit (ehk siis endiselt iga päev küsitakse mo käest, et kust mo aktsent pärineb).
Elan kuskil limbos/vahepealses olekus. Päriselt mitte justkui enam võõrsil, sest kohati olen mõtetega juba Eestis tagasi ja plaanin suve ja muud. Aga samas pole veel siiski Eestis ja tunnen väikest kahjutunnet mõttest, et on kohti ja radasid, mida ma siin enam ei käi ega külasta.
No comments:
Post a Comment