Reisimine on kummaline asi. Astuda pikemaks või lühemaks ajaks enda igapäevast välja, võimalus näha enda harjumuspärasest maailmast kaugemale. Võimalus kogeda paiku, mis muidu tunduvad nii kauged ja ebareaalsed. Päriselt näha ja katsuda uusi asju. Kohtuda teistsuguste inimestega - mõned õpetavad läbi negatiivsete kogemuste, teised näitavad midagi positiivset maailma kohta, kolmandad on lihtsalt huvitavalt uudsed. Nähes rohkem maailma, pannes ennast järjest uutesse olukordadesse, kogedes teistsugust tunned ka iseendas midagi muutumas. Avardumas. See rikastab. Ja alati on tore tagasi koju minna. Jälle värske pilgu ja ilmavaatega. Ja tänulikkusega südames, et mul on see võimalus maailma kaeda. Ja et mul on olemas tõelised sõbrad ja erakordne perekond, kes ei jäta mind kunagi päriselt üksinda ja kes on sügavale sügavale hinge pugenud. Kes teevad teinekord lahkumise väga raskeks (aga ainult seetõttu, et on midagi head, millest ei taha eemale minna).
Aga reisimisel on ka teine külg. Sellega käib kaasas väike melanhoolia. Sest alati tuleb midagi maha jätta. Olgu need siis uued või vanad sõbrad. Võimalused mida ei jõudnud kogeda või mida ei saa enam kunagi kogema. Kohad, kuhu enam kunagi elus ei lähe ja mida enam kunagi ei näe. Võimalused kodus, mis reisimise tõttu ära jäävad. Tähistamata jäänud tähtpäevad. Rääkimata jäänud jutud.
Aga see on minu valik. Ja ma ei vahetaks seda teiste alternatiivide vastu.
Ilmselt parim, mis teha saab, on olla siin.
No comments:
Post a Comment