Reisimise hind...

Reisimine on kummaline asi. Astuda pikemaks või lühemaks ajaks enda igapäevast välja, võimalus näha enda harjumuspärasest maailmast kaugemale. Võimalus kogeda paiku, mis muidu tunduvad nii kauged ja ebareaalsed. Päriselt näha ja katsuda uusi asju. Kohtuda teistsuguste inimestega - mõned õpetavad läbi negatiivsete kogemuste, teised näitavad midagi positiivset maailma kohta, kolmandad on lihtsalt huvitavalt uudsed. Nähes rohkem maailma, pannes ennast järjest uutesse olukordadesse, kogedes teistsugust tunned ka iseendas midagi muutumas. Avardumas. See rikastab. Ja alati on tore tagasi koju minna. Jälle värske pilgu ja ilmavaatega. Ja tänulikkusega südames, et mul on see võimalus maailma kaeda. Ja et mul on olemas tõelised sõbrad ja erakordne perekond, kes ei jäta mind kunagi päriselt üksinda ja kes on sügavale sügavale hinge pugenud. Kes teevad teinekord lahkumise väga raskeks (aga ainult seetõttu, et on midagi head, millest ei taha eemale minna).
Aga reisimisel on ka teine külg. Sellega käib kaasas väike melanhoolia. Sest alati tuleb midagi maha jätta. Olgu need siis uued või vanad sõbrad. Võimalused mida ei jõudnud kogeda või mida ei saa enam kunagi kogema. Kohad, kuhu enam kunagi elus ei lähe ja mida enam kunagi ei näe. Võimalused kodus, mis reisimise tõttu ära jäävad. Tähistamata jäänud tähtpäevad. Rääkimata jäänud jutud.

Aga see on minu valik. Ja ma ei vahetaks seda teiste alternatiivide vastu.



Ilmselt parim, mis teha saab, on olla siin.

Mis siis viimasel ajal toimunud on?

Kui päris aus olla, siis peamiselt olen töötanud.
Aga üritan ka võimalusel natuke linnas käia ja uudistada.
Käisin kahel fotokursusel ennast täiendamas ja indu kogumas:

Käisin ära kohalikus loomaaias. Sain lõpuks nokklooma ära näha! Väga vilgas ja üllatavalt tilluke tegelane. Nägin, kuidas lõvi pissis tüütule loomaaiakülastajale peale. Ja kuidas hülged kala järgi ujuvad. Ja kuidas orangutanid mängivad ja müravad ja ennast ära peidavad. Ja kuidas gibonid kekkavad enda ronimisoskusega. Ja kuidas leemurid tahavad lapsevankrit ära kaaperdada. Jne jne.

Kohtun sama elamise teiste couchsurfijatega Peruust ja Brasiiliast ja Saksamaalt ja Šotimaalt... Ja kuulan nende lugusid ja räägin enda omasid.
Koon ühele elukoha pakkujale eestipärase mustriga mütsi.
Täiendan enda eestikeelset CV'd, et hakata endale ka püsivamat kohta kodus otsima.

Kuulan ühe töökaaslase lugusi, miks on veganlus (lihata, munata ja piimata dieet) hea ja eetiline. Kuulan lugusid ja vaatan kuidas tegutseb laev/liikumine nagu the Sea Shepard. (Tegu on modernsete hipi-piraatidega, kes võitlevad vaalapüügi ja igasugu muude veeloomade püügi vastu väga jõuliselt.) Kogen töö juures igasugu kummalisi asju vaadates töökaaslasi ja kliente. Tutvustan kõigile küsijatele Eestit (ehk siis endiselt iga päev küsitakse mo käest, et kust mo aktsent pärineb).

Elan kuskil limbos/vahepealses olekus. Päriselt mitte justkui enam võõrsil, sest kohati olen mõtetega juba Eestis tagasi ja plaanin suve ja muud. Aga samas pole veel siiski Eestis ja tunnen väikest kahjutunnet mõttest, et on kohti ja radasid, mida ma siin enam ei käi ega külasta.

"Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa" ehk see postitus, kus on megapalju pilte

Niisiis. Tarvo läks ära ja mina muutun järjest teadlikumaks asjaolust, et isegi liigun varsti tagasi Eestisse. See andis mulle kõvasti motivatsiooni natuke rohkem ringi vaadata ja mõningaid asju katsetada.

Niiet siis reede ja esimene aprill. Lisaks sellele, et ma käisin terve päev ringi tundega, et mul on nina must, käisin ma ka surfamas! Jah, päriselt oligi kummiülikond seljas, surfilaud all ja suurte lainetega ookean ümberringi. Käisime Phillip Island'il. Kõigepealt nautisime natuke vaateid.

Ja siis läksime surfama:

Majakaaslased Shirley (brasiillanna) ja Michael (see, kelle juures me oleme)

Mina ja sakslanna Sandra oma algaja surfilaudadega.

Ma üritasin järjepidevalt algul lihtsalt kõhuli laua peale saada ja selle peale ka jääda. See oli päris keeruline. Osalt ka asjaolu tõttu, et lained olid suht suured (eriti algaja jaoks). Aga lõpuks too osa õnnestus juba päris hästi.

Juhhuuu, ma sain esimest korda ilusasti lauale ja laine kätte ja sõitsin selle najal kaldani välja ja ei kukkunud laualt maha! :D

Ja lõpuks õnnestus mul ka korraks surfilauale püsti saada. Esimesel korral umbes kaks-kolm sekundit ja teisel korral piisavalt kaua, et hõigata rõõmust ja üllatusest: "Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa".


Aga too (pikendatud) nädalavahetus läks üleüldse väga põnevalt. Laupäeval ja esmaspäeval võtsin ette (suhteliselt) tasuta giidiga jalutuskäigud Melbourne'i kesklinna kandis. Ühe jalutuse ajal räägiti rohkem kriminaalsest poolest (Squizzy Taylor, Ned Kelly, rivaalitsevad itaalia perekonnad, kummitused jne) ja teise puhul natuke niisama ajaloost ja näidati kenasi kohti. Väga põnev oli. Eriti, kuna hakkasin natuke rohkem mõtlema linna ajaloo peale. Kunagi oli asi ju täitsa teistsugune. Ja linn ise on tegelikult meeletult noor alles, eriti võrreldes keskmise Euroopa linnaga. Algusaastaks peetakse 1835. aastat. Siis 1850. aastate suur kullapalavik. 1880. aastate ehitus- ja kasvubuum. 1990. aastate depressioon. Ja nii edasi kuni tänaseni, olles nelja ja poole miljoni inimesega Austraalia (ja Okeaania) suuruselt teine linn... Täitsa huvitav värk.

"Näituste maja" ehk siis see, mille melbournlased ehitasid maailma näituse raames. (Sama messi, aga teise aasta puhul ehitasid pariislased enda ajutise Eiffeli torni.) Kunagi oli too maja hulga suurem, aga enamus sellest lammutati mingi hetk ära.

St Kilda tänavapilt

Kuidas siin lahendatakse probleemi elektriliinid vs tänavahaljastus.

Idee poolest sattusid samale pildile palm, kuuselaadne toode ja kollaseks minevate lehtedega puu. (Kuulub kategooriasse "Ainult Austraalias")

Melbourne'i CBD (ehk kesklinna) vaade. Miskipärast meenutas see mulle kohutavalt "Seksi ja linna".

Proovisin kunsti teha.

Punased uksed ja kõrghooned.

1880.aastate kaunis ehitusbuum.

Printsessi teater, kus jäetakse iga etendus üks konkreetne iste müümata, et kohalikul kummitusel oleks koht olemas.

Nood inimesed oleks võinud kustilisemalt istuda, mitte niisama lösutada ;)

Tänavakunst.

Tänavakunst vol2. Väidetavalt on tegu Ned Kelly'ga ehk kohaliku Robin Hoodiga, kes hukati 25.aastaselt...

Seal üleval, too sinine asi, see on bassein...

Tänavakunst vol3.

Tänavakunst vol4.

Tänavakunst vol5.

Tänavakunst vol6.

Flindersi rongijaam. Ehk üks suht põhilisemaid. Ja kui keegi kunagi ütleb, et "kohtume kellade all", siis mõeldakse just seda kohta.

Kesklinn õhtuvalgel. (Muideks kell oli napilt kuus saanud ja päike juba tasapisi loojub.)

Aga sellega minu pikendatud nädalavahetus ei lõppenud. Esmaspäeva õhtul läksin veel ühte fotograafia klubi lähemalt uudistama. Nimelt oli neil portree õhtu. Ja täiesti ootamatult sain õppida nii fotograafia kui modelli poolt, kuna nende kolmest modellist kaks ei jõudnudki kohale. Väga kõva eneseületuse ja õppimise õhtu oli.
Mõned minu pildikatsetused:

Pildid

PS. Flickrisse panin portsu pilte veel juurde. Küll mitte Uus-Meremaa pilte, aga veidi Austraaliat.

Ja tagasi tänasesse päeva

Tarvo on tagasi Eestisse läinud. Päris nukker, aga mis seal ikka. Mõlemad saame vahelduse mõttes natuke omaette seigelda ja ringi vaadata.
Sain endale püsivama elukoha nende samade couchsurferite juures, kes meile lahkelt teiste seikluste vahel on öömaja pakkunud.
Sain endale ka uue töö. Ikka ettekandjana, aga seekord palju uhkemas söögikohas. Kus tuleb kõndides käsi selja taga hoida ja veini laua ääres välja valada ja mida kõike veel. Saan jälle juurde õppida. Kes teab - äkki need teadmised kuluvad kunagi ära?
Ilmad on palju külmemaks läinud.
Ja mina avastan natuke omapäi linna ja selle kummalisi nurgataguseid. Nüüdseks olen näiteks paar korda käinud 1000-astme (matka)rajal Dandegongis. Ehk siis kitsas tee ja palju astmeid. Kohalikud kasutavad seda ära hea trennikohana, rada ise ehitati sõja mälestuseks.

Kiirversioon ja viimane pikk jutt (vol6)

Niisiis... Kiire lõpuspurt...

7.märts. Too natuke heleroosakas jooneke.

Linn: Rotorua. Seal olid looduslikud kuumaujulad (kui otse tõlkida). Ehk siis erinevad (väävlilõhnalised) geotermaalalad - leidsime kuumaveeallikad (mis olid mõnusalt ligipääsetavaks tehtud ja seetõttu said keset linna pargis jalanõud ära võtta ja supsti kuuma vette pista), mulksuvad mudaaugud ja läheduses võis ka korraliku rahhi eest geisrit näha (tolle jätsime vahele, tundus liiga rahale orienteeritud atraktsioon olevat).

Plumpsuv ja haisev mudaauk.

Osade auravate veekogude põhi oli rohekas-sinakas, teistel kollane.

Megapalav oli seal seista.

Maoori ehituskunst

Imelise vaatega vaikne ja kaunis ööbimiskoht keset kõrgeid puid.

Tarvo võib pikk olla, aga puud olid veel pikemad.

8.märts. Naljakas veider pruun joon.

Too hommik oli üks eriti huvitav vaatamisväärsus meil (peaaegu) tee peal. Üks hüdroelektrijaama juures olev tamm, mida teatud kellaaegadel avati.

Kõigepealt oli Tarvo hästi-hästi elevil.

 Vasakul on tamm veel kinni ja paremal on ta juba nati aega lahti olnud. Nagu näha on vee kogus meeletu.

...ja pärast on ka Tarvo üsna õnnelik. Peamiselt seetõttu, et mulle pakkus ka asi ootamatult palju huvi.

Lisaks läksime vaatama palju reklaamitud Huka koske/juga, mis, nagu palju reklaamitud asjadega ikka, ei olnud pooltki nii võimas nagu piltide pealt tundus. Aga kiire vooluga oli küll.

Mõnusa istumise tegime Taupo linnas, järjekordse suure järve ääres. 

Ning päeva huvipunktide hulka kuuluvad veel... jah, vaated:

 9.märts.Hall joon.

Teel Wellingtoni käisime vaatamas kohta, kus Sõrmuste isanda tarvis lindistati Riverdell ehk võimas ja imeline haldjate maa. Enne lindistamist tehti leping, milles oluline punkt oli see, et pärast lindistamist tuleb koht ära korrastada ja teha tagasi samasuguseks kui enne. Ma ei tea küll, milline see enne välja nägi, aga ilma viitadeta ja infotahvliteta ja ilma ühe mälestisena tagantjärele ehitatud väravata ei oleks absoluutselt osanud aimatagi, et mõni aeg tagasi filmiti seal nii uhkeid asju. Kusjuures ala ise oli üllatavalt väike, niiet nad suutsid jällekord suurepäraselt filminurkade ja muude trikkidega luua fantastiliselt suure maailma, mida reaalsuses isegi ajutiselt olemas ei olnud.

Ja ees ootas meid ka erakordselt põnev tuur Weta koopas ehk siis koht, kus tehakse rekvisiite erinevate filmide (jah, arvasite õigesti - ka Sõrmuste isanda) jaoks. Igasugu relvad, ehted, soomusrüüd (enamikest oli kaks varianti - päris metallist detailne ja fantastiline variant ja plastikust kergem ning ohutum koopia), võltsninad ja -jalad kääbikutele, sõiduvahendid, nägude ja emotsioonide koopiad... Kui suudad midagi välja mõelda, siis see oli seal olemas. Meeletu töö, mis igasugu rekvisiitide tegemisse läheb. Meeletu! Meeletu tähelepanu detailidele. Tõenäoliselt enamikel asjadel (nt relvade sümboolika) on mingi hull taustalugu veel juures, millest meie, vaatajad, mitte midagi ei tea, aga mis ometi teevad filmi veidi usutavamaks. Meeletult huvitav oli! Ja tuuri lõpus 'nägime ühte artisti nikerdamas Labürindi filmi järgi tehtava lauamängu kujukesi. Ohsapoiss! Kahjuks nad ei lubanud töökojas sees pildistada, kuna suure tõenäosusega oleks tekkinud mingi autoriõiguste jama (enamik asju ei kuulu ametlikult töökojale, vaid on filmitegelaste omand). Igatahes tekkis veel suurem austus filmitööstuse telgitaguste töötajate vastu. (Kuigi vahepeal mind tegi ka nukraks see meeletu materjalikulu mis on paratamatult taoliste ettevõtmise osa...)

Järjekordne praamisõit. (Sel korral palju närvilisema eellooga, kuna Weta koopa ja praamisõidu vahel ei olnud just ülearu palju aega.Aga - mõnda aega ujusid/hüppasid praami kõrval delfiinid!) Ja muidugi... vaated.

10.märts. Must joon.

Peaaegu viimane päev. Igatahes viimane täispikk päev. Täis hülgeid, delfiine, tuult, malemängu, tähti, pakkimist, natukest nukrust, natukest tänulikkust ja natukest rõõmu.

Uus meremaa merikaru (Arctocephalus forsteri) ehk põhimõtteliselt karvane hüljes. 

Parasjagu oli koloonias palju palju poegi ja osad mängisid basseinides.

Oh neid vaateid.

Need täpid seal (kollaste täppide kõrval) on (hüppavad) on delfiinid. (Peaks olema tõmmu-nosudelfiin (Lagenorhynchus obscurus).)

Minu jaoks on siin lõunapoolkeral tähtede nägemisel puhul pidevaks hämmelduseks asjaolu, et ka siin on võimalik Orioni tähtkuju vaadelda.

11.märts. Tagasi Cristchurchi. 

Auto tuli ära pesta ja ära anda. (Asi, mis läks ootamatult kiirelt ja valutult.) Lennujaam. Omajagu ootamist. Ja lennukile. Ning olimegi tagasi Melbourne'is. Jälle oli tegu hilise lennuga. Jälle ei viitsinud kontrollid eriti meiega tegeleda (seekord ei puhastatud isegi telki mitte). Jälle üks poolunetu öö. Ja vara-vara hommikul jälle meie couchsurfijate Michael'i ja Jenny juurde... Ja läbi see saigi. Nüüdseks on see juba üsna kaugeks, aga suurepäraseks mälestuseks jäänud. Ma ei arvanud elusees, et mul õnnestub kunagi Uus-Meremaad külastada. Rääkimata siis sellest, et me nägime nii palju ja saime seal päris kaua aega veeta. Vahva seiklus, mille eest tasub tänulik olla. (Seikluse tegi minu jaoks veel vahvamaks just see õige reisikaaslane.)


MOTT.