7.märts. Too natuke heleroosakas jooneke.
Linn: Rotorua. Seal olid looduslikud kuumaujulad (kui otse tõlkida). Ehk siis erinevad (väävlilõhnalised) geotermaalalad - leidsime kuumaveeallikad (mis olid mõnusalt ligipääsetavaks tehtud ja seetõttu said keset linna pargis jalanõud ära võtta ja supsti kuuma vette pista), mulksuvad mudaaugud ja läheduses võis ka korraliku rahhi eest geisrit näha (tolle jätsime vahele, tundus liiga rahale orienteeritud atraktsioon olevat).
Plumpsuv ja haisev mudaauk.
Osade auravate veekogude põhi oli rohekas-sinakas, teistel kollane.
Megapalav oli seal seista.
Maoori ehituskunst
Imelise vaatega vaikne ja kaunis ööbimiskoht keset kõrgeid puid.
Tarvo võib pikk olla, aga puud olid veel pikemad.
8.märts. Naljakas veider pruun joon.
Too hommik oli üks eriti huvitav vaatamisväärsus meil (peaaegu) tee peal. Üks hüdroelektrijaama juures olev tamm, mida teatud kellaaegadel avati.
Kõigepealt oli Tarvo hästi-hästi elevil.
Vasakul on tamm veel kinni ja paremal on ta juba nati aega lahti olnud. Nagu näha on vee kogus meeletu.
...ja pärast on ka Tarvo üsna õnnelik. Peamiselt seetõttu, et mulle pakkus ka asi ootamatult palju huvi.
Lisaks läksime vaatama palju reklaamitud Huka koske/juga, mis, nagu palju reklaamitud asjadega ikka, ei olnud pooltki nii võimas nagu piltide pealt tundus. Aga kiire vooluga oli küll.
Mõnusa istumise tegime Taupo linnas, järjekordse suure järve ääres.
Ning päeva huvipunktide hulka kuuluvad veel... jah, vaated:
Teel Wellingtoni käisime vaatamas kohta, kus Sõrmuste isanda tarvis lindistati Riverdell ehk võimas ja imeline haldjate maa. Enne lindistamist tehti leping, milles oluline punkt oli see, et pärast lindistamist tuleb koht ära korrastada ja teha tagasi samasuguseks kui enne. Ma ei tea küll, milline see enne välja nägi, aga ilma viitadeta ja infotahvliteta ja ilma ühe mälestisena tagantjärele ehitatud väravata ei oleks absoluutselt osanud aimatagi, et mõni aeg tagasi filmiti seal nii uhkeid asju. Kusjuures ala ise oli üllatavalt väike, niiet nad suutsid jällekord suurepäraselt filminurkade ja muude trikkidega luua fantastiliselt suure maailma, mida reaalsuses isegi ajutiselt olemas ei olnud.
Ja ees ootas meid ka erakordselt põnev tuur Weta koopas ehk siis koht, kus tehakse rekvisiite erinevate filmide (jah, arvasite õigesti - ka Sõrmuste isanda) jaoks. Igasugu relvad, ehted, soomusrüüd (enamikest oli kaks varianti - päris metallist detailne ja fantastiline variant ja plastikust kergem ning ohutum koopia), võltsninad ja -jalad kääbikutele, sõiduvahendid, nägude ja emotsioonide koopiad... Kui suudad midagi välja mõelda, siis see oli seal olemas. Meeletu töö, mis igasugu rekvisiitide tegemisse läheb. Meeletu! Meeletu tähelepanu detailidele. Tõenäoliselt enamikel asjadel (nt relvade sümboolika) on mingi hull taustalugu veel juures, millest meie, vaatajad, mitte midagi ei tea, aga mis ometi teevad filmi veidi usutavamaks. Meeletult huvitav oli! Ja tuuri lõpus 'nägime ühte artisti nikerdamas Labürindi filmi järgi tehtava lauamängu kujukesi. Ohsapoiss! Kahjuks nad ei lubanud töökojas sees pildistada, kuna suure tõenäosusega oleks tekkinud mingi autoriõiguste jama (enamik asju ei kuulu ametlikult töökojale, vaid on filmitegelaste omand). Igatahes tekkis veel suurem austus filmitööstuse telgitaguste töötajate vastu. (Kuigi vahepeal mind tegi ka nukraks see meeletu materjalikulu mis on paratamatult taoliste ettevõtmise osa...)
Järjekordne praamisõit. (Sel korral palju närvilisema eellooga, kuna Weta koopa ja praamisõidu vahel ei olnud just ülearu palju aega.Aga - mõnda aega ujusid/hüppasid praami kõrval delfiinid!) Ja muidugi... vaated.
10.märts. Must joon.
Peaaegu viimane päev. Igatahes viimane täispikk päev. Täis hülgeid, delfiine, tuult, malemängu, tähti, pakkimist, natukest nukrust, natukest tänulikkust ja natukest rõõmu.
Uus meremaa merikaru (Arctocephalus forsteri) ehk põhimõtteliselt karvane hüljes.
Parasjagu oli koloonias palju palju poegi ja osad mängisid basseinides.
Oh neid vaateid.
Need täpid seal (kollaste täppide kõrval) on (hüppavad) on delfiinid. (Peaks olema tõmmu-nosudelfiin (Lagenorhynchus obscurus).)
Minu jaoks on siin lõunapoolkeral tähtede nägemisel puhul pidevaks hämmelduseks asjaolu, et ka siin on võimalik Orioni tähtkuju vaadelda.
11.märts. Tagasi Cristchurchi.
Auto tuli ära pesta ja ära anda. (Asi, mis läks ootamatult kiirelt ja valutult.) Lennujaam. Omajagu ootamist. Ja lennukile. Ning olimegi tagasi Melbourne'is. Jälle oli tegu hilise lennuga. Jälle ei viitsinud kontrollid eriti meiega tegeleda (seekord ei puhastatud isegi telki mitte). Jälle üks poolunetu öö. Ja vara-vara hommikul jälle meie couchsurfijate Michael'i ja Jenny juurde... Ja läbi see saigi. Nüüdseks on see juba üsna kaugeks, aga suurepäraseks mälestuseks jäänud. Ma ei arvanud elusees, et mul õnnestub kunagi Uus-Meremaad külastada. Rääkimata siis sellest, et me nägime nii palju ja saime seal päris kaua aega veeta. Vahva seiklus, mille eest tasub tänulik olla. (Seikluse tegi minu jaoks veel vahvamaks just see õige reisikaaslane.)
MOTT.
No comments:
Post a Comment