Kiirversioon pikkkkkast jutust (vol5)

2.märts ja vihmasema ilma taevasinist karva joon.

Suund: Tasman National Park ja sealt tagasi Pictoni linna lähedusse, et järgmisel hommikul praamile jõuda.

Vaated, vaated ja veelkord vaated (ja kohad, kust vaateid nautida):

Vahva koobas, kus vanem meesterahvas laisalt lobises koobaste tekkest, lõksu jäänud ajaloolistest moa lindudest ja asjadest.

Pühad, läbikaistvad ja kaunid veekogud:

Vist maailma pikim liivaneem (Farewell Spit, kui keegi lähemalt uurida tahab) ja sealne loomastik ja lähedal asuv lammastik:

Ning... VAATED!

3. märts ja see joon, mis on kaardil oleva meresinisega sama värvi:

Ehk siis praamireis ja Wellington (kummaline sasipusa linn) ja ööbimine motellis:

                 Kunstimuuseumis:                                       Sõja mälestamise muuseum:

                                  

4.märts. Kollakas-rohekas joon.

Sisuliselt oli tegu sõidupäevaga, et järgmisel päeval konkreetsesse piirkonda seiklema minna. Palju väikseid linnakesi. Ööbimiskohas olime üksinda! Vähemalt alguses... Olukorras, kus meil on alati hunnik turiste ümberringi olnud, siis oli erakordselt veider olla järsku lihtsalt kahekesi. Juba lootsime, et nii jääbki, aga ei...

(Tõestus, et Tarvo polnud ainuke, kes kogu aeg autot juhtis. Keegi pildil midagi kummalist märkab?)

Üritasime kohalikke veidraid vilju süüa. Kiwano (Cucumis metuliferus)

5.märts. Beezikas joon.

Ehk päev, kui sai enda hirmudega silmitsi seista. Ehk läksime Ruapehu mäge/vulkaani vallutama.
Kõigepealt sõitsime autoga päris kõrgele üles, siis liikusime "tool-liftiga" edasi, jõudsime juba 2020 meetri kõrgusele ja siis hakkasime aga jala edasi matkama. Ääretult ilusad vaated olid. Ja nägime ka Sõrmuste isanda mount Doom'i.

(Kui mul veel müts alles oli...)

Väga kivine vulkaanimägi, mille puhul osad kohad olid kergemini läbitavad kui teised. Kuigi seal käisid paljud inimesed ronimas, siis ametlikke teid ei olnud... Ja.... me eksisime selle parema teelaadse asja pealt ära... Läksime enda arust head teed pidi, nägime ka teisi jälgi ees... Aga tegelikkuses läks asi järjest järsemaks ja hullemaks. Ja ausalt öelda päris ohtlikuks. Õnneks jõudsime peagi mõistlikumasse kohta, kuigi seal läksid meil edasised soovid lahku - mulle tundus, et ainuke mõistlik tee oli alla tagasi minna ja Tarvole tundus kõige ohutum üles minna. Niisiis lõpuks tegime mõlemad täpselt nii, nagu meile kõige ohutum tundus. Leppisime enne ka kokku, kus me pärast jälle teineteist üles leidma peame. Aga Tarvo jõudiski üles välja ja nägi väga ilusaid kohti.

Mina nägin ka väga ilusaid kohti, aga kuna fotokas oli Tarvo käes, siis need mälupildid jäävad ainult minule...
Mina rühkisin tasapisi allapoole (endal vahepeal jalg värisemas) ja Tarvo liikus ka kuskil mäe otsas... Ja üks hetk järsku teel alla trehvasime täitsa niisama kokku, enne toda kokkulepitud kohtumispaika. Väga vahva. Ja mõlemale paras kergendus ka, et teisega on ikka kõik hästi...

Niiet lõpuks saime mäelt ära, olime täitsa elusad ja terved ja õnnelikud. Leidsime isegi koha, kus sai dushi all käia ja sauna nautida! Ja läksime aga enda järgmisesse ööbimiskohta. Sealt leidsime vahva USAstunud itaallanna, kellega lobiseda.

6.märts. Tugev kollane joon.

Päeva märksõnad: Waitomo helendavate ussikeste koopad (väga turistikas ja rämedalt ülehinnatud turismiatraktsioon, kuigi ussikesed nägime ära ja need olid vahvad) ja Hobbitoooooooon (ehk Kääbikla)!!! Viimane oli megaäge koht, mille puhul oli näha, et detailidele on pööratud väga palju tähelepanu.

Viimased paar päeva peavad jääma viimasesse postitusse...