27.veebruar. Helesinine joon.
Liikusime suhteliselt kiirelt Wanaka linnakesse. Täpselt samamoodi suht turistikas ja spordile orienteeritud linnake. Aga imeilusa järvega. Esimese hooga võtsime ette tillukese matkakese "Raudmäe" otsa. Mina muudkui ähkisin ja puhkisin, aga Tarvo lippas ees nagu noor kitseke. Mägi ei olnud kõrge, aga vaade oli 360 kraadi ulatuses siiski väga kaunis.
Tol päeval saime nautida ka erilist luksust! Nimelt käisime ujulas ja seal oli ka päris dush! Missugune nauding ja rõõm :)
Ülejäänud päeva tegelesime peamiselt söögitegemise ja vaate nautimisega. Muidugi tuli ka ööbimiskoht üles leida. Nagu igal õhtul.
Ja vahepeal leidsime ka vahva kose ja vahva jõe, kus kaldale oli ehitatud ohtralt tuttavlikke kivitornikesi.
Ööbisime Pleasant Flat Camping groundi aladel. Väga vahva piirkond. Ja seal oli isegi söögilaua kohal katus! Jällegi luksus, mida taolistes kohtades kuigi tihti ei näe. Järgmisel hommikul, kui jälle sadas, kulus taoline katus igatahes väga ära.
(Nagu te tähele panete, siis minu jaks detaile ja pidevaid kauneid vaateid kiita tasapisi raugeb. Kuigi, tuleb tunnistada, et see suhteliselt hästi korreleerub ka sõiduga - mingi hetk vaatad küll, et on imekaunis, aga ei jaksa enam nii tihti ohhetada ja ahhetada. Lisaks hakkasid mälestused tasapisi segunema. Aga samas oli sees ikkagi hea meel, et saab nii maagilist kohta kaeda.)
28.veebruar. Tumedam sinine jooneke.
Hommikul jalutasime natuke ööbimiskoha juures ringi, sest ette sattus väike metsarajake. Ja mitte lihtsalt niisama metsarajake, vaid vihmametsa rajake. (Kui päris aus olla, siis olime juba paar päeva vihmametsade piirkonnas olnud ja mõned korrad ka asja lähemalt kaenud.) Minu jaoks oli rõõm veel erakordselt suur, sest ma ei arvanud, et kunagi veel uuesti vihmametsa satun. Kusjuures seekord õnnestus lausa parasvöötme vihmametsa näha (vs varem liikusin ringi troopilisemas vihmametsas)! Ehk siis kliima on siiski suhteliselt jahe, aga (mägede tõttu) väga niiske. Tõesti väga vahva oli!
Ja too päev jõudsime ka ookeani äärde välja. Fantastilised vaated kogu aeg ümberringi. Suu jällekord pidevalt imestusest ja imetlusest lahti (hea, et me kabrioletiga ei sõitnud, muidu oleks putukad kogu aeg suhu lennanud).
(Ma just märkasin kui meeletult pikaks on läinud mo reisikirjeldus. Peaks edasipidi asja kõvasti lühendama.)
Tolle päeva tähtsündmused olid jälle liustikud - Fox glacier ja Franz Joseph glacier. Jällegi tuli tõdeda kurba tõsiasja, et (eriti viimasel ajal) on nende liustike pindala kõvasti kõvasti vähenenud. Aga sellele vaatamata (või just selle tõttu?) turistid muudkui voorivad neid vaatama. Ega meiegi erandid olnud...
Fox glacier
"Tarvo, tuled sa ka juba või???" ja seljataha jääb org, mis kunagi oli liustikku täis...
Franz Joseph glacier eri lisanditega...
Enne ööbimiskoha juurde jõudmist nõudis Tarvo peatust konkreetse sildi juures... sest see oli naljakas...
Ja ööbimiskoha (Mathesoni järve) ääres olid pimedad, pimedad metsad, kus vahest pidi olema näha ussikesi (valku) kaunilt helendamas (endale saaki püüdmas). Me siis läksime ka pimedasse, pimedasse metsa. Kui päris aus olla, siis väga kaugele me ei jõudnud, sest päris, päris hirmus oli. Aga vähemalt jäi lõbus mälestus.
29.veebruar ja lilla joon.
Jällekord ei pääsenud me vihmast. Hokitika linnake - sadas. Greymouth - sadas. Aga see ei takistanud meil kohvikus kahtlast kohalikku pirukat maitsmast või vana kullakaevanduse rajal käimast. (Osad pildid on meil aktsioonikaameras ja neid ma praegu küll üles otsida ei viitsi, aga võite uskuda, et vahva oli ikka.)
Kullakaevandajate ajast jäänud vana raamatukogu Hokitikas, mis on nüüd muuseumiks ümber tehtud.
Päeva edenedes läks ka ilm hulga ilusamaks ja kui me ükskord looduslike pannkookide juurde jõudsime, säras päike juba täies ilus ja soe...
...niiet sai mõnusalt telki kuivatada.
Üks vaade pannkoogikividest. Need olid hästi vahvad ja kuna asi oli ookeani ääres, siis alla vaadates lained muudkui laksusid ja olid ka kividesse igasugu huvitavaid auke tekitanud.
Ööbimiskoha juures olid tüütud väiksed "liivakärbsed" ehk kohalik versioon põdrakärbestest. Enda kaitseks tuli ennast maksimaalselt sisse pakkida või telki peitu minna.
Ja 1.märts tolle heledama hallika joonega.
Sisuliselt võtsime jälle aega niisama olemiseks ja valmistusime peagi teisele saarele minekuks. Tol päeval vast kõige rohkem aega veetsime Nelsonis ja käisime seal isegi kinos! (The Lady in the Van - päris hea, soovitame.) Tolle päeva kõige huvitavam osa oli vast ööbimiskoht. Kauni ookeani ääres ja huvitavate campervan'idega ja oh seda üllatust - imeliste vaadetega.
(Tehniliselt võttes on osad piltidest küll hommikul tehtud, aga reaalsuses ju vahet pole.)
No comments:
Post a Comment