Niisiis. Jõudsime järjega sinna, et meie Tarvoga liikusime tasapisi Uus-Meremaale. Kuupäevaks oli 20. veebruar, kellaajaks oli õhtu ja konkreetsemaks sihtmärgiks oli Christchurch.
Kuna lend jõudis päris hilja kohale, siis plaanisime kohe algul esimese öö lennujaamas veeta. Olime siiski selle plaani osas veidi pelglikud, kuna kuulsime ka jutte, et Christchurci lennujaamas suletakse öösekls uksed ja kellelgi ei lubata sisse jääda. (Mingid nutikad seljakotirändurid olid lihtsalt õnnelikult lennujaamas lausa nädal aega elanud - pesid vetsus pesu ja tegid süüa.) Aga enne kui endale tukastuse kohta saime otsida, tuli läbida turvakontroll. Sealne kontroll on karmim - sul ei tohi olla mingeid värskeid vilju ega seemneid ega sinu jalanõudel Austraalia mulda ega midagi muud taolist. Meie puhul kaaluti tõsiselt päevalilleseemnete ära võtmist (aga kui Tarvo pööras kontrollijate tähelepanu asjaolule, et tegu on Uus-Meremaalt pärit seemnetega, siis jäeti need meile lahkelt alles). Telk steriliseeriti kah ära. (Lihtsalt kaitsti hoolega oma ainulaadset loodust.) Õnneks midagi jäädavalt ära ei võetud ega ühtegi trahvi ei tehtud. Ja meil lasti rahulikult edasi lennujaama üldruumidesse minna. Kohapeal selgus, et inimesi just püssiähvardusel ära ei ajata, aga väga pikalt kuskil mugavates nurkades magada ka ei lasta. Niisiis oli meil selline...pooletoobine öö. Või veerandtoobine. Või viiendiktoobine. Või midagi sarnast. Igatahes suht unetud.
Edasi oli meil plaanis eelnevalt reserveeritud rendiauto kätte saada, natuke poodelda, linna uudistada ja ööseks linnast välja telkimiskohta sõita. Plaan oli hea, aga kuidagi oli meil õnnestunud rendiauto valeks päevaks tellida - mitte 21.veebruariks, vaid 22.veebruariks. Niiet see tähendas natuke porisemist-torisemist ja väikest plaani muutust. Linna uudistasime ikka. Peamine "atraktsioon" oli asjaolu, et suur osa kesklinnast oli majadest tühi või laiutasid linnas (pool)lagunenud majad. Asi lihtsalt selles, et mõned aastad tagasi tabas linna kohutav maavärin ja siiamaani ei olnud linn päriselt uuesti üles ehitatud. (Kusjuures kuulsime jutte, et enne maavärinat olid inimesed suhteliselt pahatahtlikud ja Christchurch oli lausa ohtlik linn. Seevastu pärast maavärinat hakata hulga rohkem kokku hoidma.)
Muidu esimese hooga ei mõtle selle peale, aga ... kesklinn. Suur tühi kruusane plats? Ja selliseid oli palju! Tõepoolest oli maavärin üle käinud.
Mulle kangesti meeldis ka linnas olev avalik botaanika aed. Kusjuures too oligi pigem nagu aed, kui et... midagi muud. Seal olid hiiglaslikud sekvoiad ja igasugu muud vinged puud:
Enne õhtut tegime väikest shokiteraapiat - Tarvol õnnestus ära kaduda (vähemalt ma arvasin nii) ja ma suutsin korralikult paanikasse minna. Nimelt me ööbisime päris hostelis (päris voodi ja päris dushiga). Mina jäin keset päeva ootamatult kopsti magama, aga Tarvo oli tubli ja ta läks meile süüa otsima. Ärkasin siis üks hetk üles, aga keda ikka veel osturetkelt tagasi polnud, oli Tarvo. Mis mul siis muud üle jäi kui paanitsema hakata. Aga õnneks kõik laabus, lihtsalt poed olid ootamatult kaugel.
Hommikul oli natuke susserdamist ja pusserdamist, aga saime enda (ootamatult uhke) Nissan Tiida kätte ja läksime aga teele.
Ees ootasid meid uhked mäed, uskumatud vaated, meeletu kogus lambaid ja mõnusalt roheline (isegi natuke eestimaine) loodus. Sisuliselt oli seal parasjagu suve lõpp, mis liikus vaikselt sügise poole. Peaasjalikult saime ainult ohhetada ja ahhetada. Meil oli plaan teha ring lõunasaarel ja ring põhjasaarel. Aega selleks oli umbes 2,5 nädalat. Kuna vahemaad olid omajagu suured, siis see tähendas päris (loe: väga) pikki sõite. See polnud võib-olla ideaalne lahendus, aga samas saime maitse suhu ja nägime jupikesi erinevatest paikadest. Suure osa sõidust meil tundus, nagu me liiguks lihtsalt kogu aeg Sõrmuste Isanda triloogia maailmas ringi ja (lõpuks tüütavalt) tihti kummitas ka tolle põhimeloodia. Etteruttavalt võin öelda, et tolle reisi jooksul sai meil autoga läbitud ligi 5000 km. Meie üldine marsruut nägi välja umbes selline (esimene autoga päev on tähistatud veinipunasega ja liigub Christchurchist allapoole):
Niisiis. 22.veebruar. Veinipunane jooneke.
Too oli päev, kui me saime kohe ära katsetada, kas auto suudab korralikke kaldteid pidi üles liikuda. Minu teada on üks järsema kallakuga tänavaid Christchurchis (33% kallak). Tõenäoliselt me päris samale tänavale ei sattunud, aga väga palju puudu ka ei jäänud. Üles sõites hoidsime hinge kinni, et kas nüüd vajume alla tagasi või mitte. Ei vajunud.
Saime ka kätte enda esimesed suuremad kurviliste teede kogemused. Sõidad ja sõidad ja sõidad ja kurvid ei saa ega saa otsa. Kui üldiselt oli maanteedel piirkiiruseks 100 km/h, siis kurvides tulid järjest soovituslikud kiirused 85, 75, 65, 55, 35, 25 ja tegelikult oma reisi jooksul nägime ka ära kurvi, mida tuli läbida 15 km/h, vastasel korral põrutad lihtsalt teelt välja.
Mina sain kohe ka harjuda sellega, et auto kõrval on kohe paras järsak, kust on väga pikk maa alla kukkuda. Kõrgusekartjale paras vaimne trenn.
Ette sattusid ka lambad. Ja mõned lambad veel. Ja ... natuke veel lambaid. Võime täiesti käsi südamel öelda, et reisi jooksul nägime rohkem lambaid kui inimesi (isegi siis, kui sisse arvestada need meeletud turistide hordid).
Mitu lammast suudad kokku lugeda?
Nägime korraks autoaknast Tekapo järve - ilus, suur ja väga sinine. Öömajale jäime McGregori järvekese äärde. Ilus, natuke vähem suur ja natuke vähem sinine. Aga juba oli palju turiste ja juba oli päris jahe, niiet eelnevalt ostetud kindad-mütsid said kohe kasutust. Too piirkond pidi olema ka Uus-Meremaal kergelt ligipääsetavatest piirkondadest väikseima valgusreostusega ala ehk räägiti, et tähed on erakordselt hästi nähtavad. Rõhk sõnal räägiti, sest meie nägime ainult pilvi. Mitu päeva liikusime vihmapilvedega võidu - ikka meie ees ja vihmapilved seljataga. Kuniks nad meid siis mõne päeva pärast kinni püüdsid.
Me kindlasti ei olnud seal üksi.
Aga järv ja päikeseloojang olid ilusad. Eriti kinnastega.
23. veebruar. Roosakas jooneke.
Hommikul saime ikka veel imestada imelise ümbruse üle. Toda me tegime reeglina igal hommikul. Sõitsime tagasi tolle suure, sinise ja ilusa Tekapo järve äärde. Tundus, et väike järveäärne linnake on väga konkreetselt orienteeritud turistide meele lahutamiseks. (Kui nüüd aus olla, siis oli seda enam-vähem igas linnas näha, eriti väiksemates.) Aga seal oli ka üks kõige ilusamaid kirikuid, mida ma kunagi näinud olen - Hea Karjase Kirik. Lihtne kiviehitis, sees ei olnud mingeid ülearuseid kaunistusi, aga oli tehtud suur aken (nagu raamiks), kust paistis imeline vaade järvele ja mägedele. Kuna sees oli pildistamine keelatud, siis on meil näitamiseks ainult kirik väljastpoolt.
Ja noh... Muidugi kogu see ümbruskond ise....
Eemal on juba näha, et bussitäied turistid vallutasid selle minikiriku.
Käisime muidugi vaatamas Uus-Meremaa kõrgemat tippu - Mt Cook. (James Cooki järgi nimetatud - üks esimesi, kes Uus-Meremaa avastas, kuid siiski mitte kõige esimene. Kui õigesti mäletan, siis esimene oli Abel Tasman, aga tal õnnestus kohe päriselanikega, Maooridega, tülli minna. James Cook sai nendega seevastu läbi ja seetõttu kuulutas maalapi ilusaks ja asustatavaks paigaks ning tema ka kaardistas päriselt piirkonda.) Uhked ja lumised mäed!
Ja kohe tolle mäestiku juures oli Tasmani liustik. Minu jaoks oli erakordselt kurb vaadata liustiku kadumise dokumentatsiooni - kuidas alguses oli terve org liustikku täis ja nüüd oli sellest jäänud alles ainult ports sopast vett ja kuskil kaugustes oli ka päriselt kokkupressitud lund näha... Jube. Kas keegi tuleb veel ütlema, et kliima ei soojene?
Kunagi ennemuistsel aal oli too vasakul olev org täiesti liustiku päralt. Nüüd on ainult riismed alles jäänud. Kuskil kaugel eemal on natuke päris liustikku kah veel olemas.
Mulle väga meeldisid ka erinevad jõed mis sealkandis olid. Suhteliselt hoogsad ja kärestikulised. Tarvo muidugi arutles, et kui põnev oleks neil raftinguga tegeleda. Värvi poolest oli seal suhteliselt kolme sorti jõgesid/veekogusid - hallikad (seda toidab liustikuvesi, kus on alles kõiksugu ujuv soga sees), helehele sinakad (toidab liustikuvesi, aga too ujuv soga on juba kuskil ära settinud) ja sellised tavalised veekogud (ilmselt siis vihmavee ja muu taolise toitega).
Edasi võtsime suuna Queenstowni peale. Tee peale jäid veel muidugi... oh üllatust... suurepärased vaated!
Aga enne kui me oma sihtmärgini jõudsime, tuli juba õhtu peale ja me jäime Bendigo kanti tasuta telklasse öömajale.
Hommikune vaade meie aknast/uksest.
Uhhh... ma ei jaksa enam kirjutada. Teinekord jälle.
Tarvo, on midagi täiendada?
No comments:
Post a Comment