1.02.-19.02.16. TÕELINE AUSTRAALIA SELJAKOTIRÄNDURI KOGEMUS ehk kuidas me pirne korjasime ja järjest krutskimate inimeste otsa sattusime.
ESIMENE FARM
Reaalsuses võtab pealkiri tolle perioodi päris hästi kokku. Aga ma räägin loo natuke pikemalt siiski lahti, niiet alustame algusest. (Ok, mitte küll päris Suurest Paugust, aga siiski teatud algusest.)
Kui me olime Tarvoga oma toast ootamatult välja visatud, siis leidsime endale õnneks mõneks päevaks varjualuse lahkete couchsurfijate pool. (Kuna nad tulevad meie loos veel mõned korrad ette, siis räägin nendest killuke lähemalt.) Tegu on vanemat sorti paariga (Michael ja Jenny), kellel lapsed on juba ammu suureks kasvanud ja kes nüüd hulga rohkem maailmas ringi reisivad. Veidi ebatavalisel kombel on nad vanemas eas avastanud couchsurfimise ja on sellest ideest väga vaimustunud. Nüüdseks on nad ise teiste juures mitmedki kordi öömaja leidnud ning ka väga paljudele hädasolijatele enda kodu uksed avanud. Sellised omamoodi vahvad tegelased.
Niisiis. Saime ajutiseltnende juurde peavarju. Ja kuna tundus, et Melbourne'is on parasjagu töö leidmine oli väga keerukas, siis otsustasime (vaatamata mingil ajal formuleerunud plaanile) ikkagi korra farmikogemuse kätte saada ehk siis hakkasime farmitöid otsima. Õnneks oli käimas pirnikorjamise hooaeg. Ja üllataval kombel leidsimegi päris kiirelt ühe koha. Edukas tööleidmine tähendas meie jaoks ka väikest poodlemist - telk, madrats, magamiskotid ja muu taoline tarvilik. Klassikalised telkimisasjad olid vajalikud, kuna me pidime ööbima farmi juures telklas. Meie töövahendaja jättis rääkides mulje, et ööbimine telklas on tasuta. Ütles, et telkla juures on mingi ühine ruum, kus ennast töövälisel ajal mugavalt tunda. Lubas, et suvalisel päeval võime aja maha võtta ja näiteks lähedal linnas käia või natuke matkata, et ta võib meid ise tasuta autoga sõidutada. Uurimise peale vastas, et põhilised köögitarvikud on kõik telklas olemas. Jne jne. Kokkuvõttes kõlas nagu päris hea variant. Natuke muidugi pelgasime - ikkagi täitsa uus kogemus, aga mis seal ikka. Parem kui niisama persetamine.
Ostud tehtud (valimise protsess oli pääris keerukas), natuke rongiga seiklemist ja jõudsimegi Sheppartoni linna. Rongis kuulsime ühte poistekampa arutamas pirnikorjamise üle ja muigasime omaette, et näe - on teisigi kes farmi teele asuvad ja huvitav, et kuidas nende farmis kõik olema saab. Ootamatult leidsime, et nood samad tüübid (kaks saksa poissi ja üks itaallane) läksid hoopiski meiega samasse farmi tööle! Vahendaja korjas kõigepealt nemad peale ja siis tuli pärast meile järgi. (Ootamise ajal tegime tutvust veel ühe tulevase pirnikorjajaga ja tema töövahendajaga. Igaks juhuks sai nendega ka kontakte vahetatud.) Meie töövahendaja oli väga jutukas tegelane. Tutvustas ennast Spiro nime all. Rääkis maad ja ilmad kokku. Ja kui kohale jõudsime...
Selgus, et telkla oli tõepoolest farmis olemas. Oli ka võimalus siseruumides ööbida. Siseruumis 70 daala nädal (inimese kohta) ja telklas 40 daala nädal (inimese kohta). Telklaga käis kaasas üks WC (rohkem kui 10 inimese peale) ja üks vannituba (mõlemaid kasutasid lisaks telklas elavatele inimestele tihtipeale ka teised töötajad) ja köök (kus oli üks kaheraualine gaasipliidike ja kaks kraanikaussi). Siseruumides elajatele oli eraldi oma köögike ja laud (mis ilmselt oligi too lubatud "mugav ühisala"). Kõik asjad oli ääretult räpased. Ääretult. Telkla asus mingi reovee augu kõrval, mis aeg-ajalt üle ajas. See tähendas kui sul on telk liiga lähedal tollele augule, siis on... väga rõve. (Meie oma oli õnneks piisavalt kaugel.)
Lisaks aja jooksul selgus, et töövahendaja antud lubadustest ei pidanud mitte ükski paika. Algul ta lubas meile maad ja ilmad kokku, kuid aja jooksul nägime, et reaalsus on täpselt risti-vastupidi sellele, mis tema rääkis, Töövahendaja püüdis meid alguses lubadustega enda poole võita ja meid tööle utsitada, aga kui ta sai aru, et me usaldame teda järjest vähem, siis ta hakkas pigem manipuleerima ja "andma lööke allapoole vööd". Ääretult ebameeldiv inimene. Temast võiks veel pikemalt rääkida, aga pole mõtet ta peale nii palju aega kulutada. Palka maksti meile mitteametlikult ja natuke vähem kui ametlik reeglistik ette nägi. Aga vähemalt saime lubatud summa kätte. Lõpuks.
Vaadet telklast te juba ühes eelnevas postituses nägite. Vaade telklale ise oli umbes selline nagu vasakul näha. Telke oli tegelikult siiski hulga rohkem. Vasakpoolne maja üüriti töötajatele välja (suures jaos hindud) ja otse ees paistev majake oli see, kus olid köök, vannituba ja WC.PS. Ühes eelnevatest postitutest on näha mina ja üks pirnikast. Too kast oli umbes üks ruutmeeter ja tolle täitmise eest saime 32 daala. Kui meil oli Tarvoga hea päev, siis õnnestus kahepeale üks kast töita tunni ajaga. Kahjuks oli taolisi häid päevi ääretult vähe. Peamiselt seetõttu, et väljas oli lihtsalt erakordselt palav.
Ega keegi meile tegelikult ei näidanud, et kuidas täpsemalt on kõige mõistlikum pirne noppida või kuidas täpsemalt on kõige ohutum redelit kasutada (tuleb välja, et seal isegi olid oma ohutumad nipid). Aga aeg-ajalt käis üks omanikest (hindu) asja üle kaemas ja alustas juttu "my friend, you not listen" või "no no no no, my friend" või midagi muud taolist. Ja seda kõike väga tugeva hindu aktsendiga.
Ps. Kui juba aktsentidest rääkida, siis itaallastel on tõesti vahva ja (lähemalt kuulates) korralik itaalia aktsent. Vastab täpselt kujutlusele, mis ilmselt telku tõttu tekkinud on.
Pirnide korjamine ise nägi välja umbes selline. Olid pikad pirnipuu read. Olid korjajad, kellel olid kõhu peal suured kotid. Pirne korjati puu alumistelt okstelt otse kõhukotti:
Kõrgemalt korjamiseks oli redelit vaja:
Ja kui kott täis sai, tuli see suurde kasti tühjendada:
Igal korjamistiimil (meie tiimis oli 4 inimest) oli oma traktorike kasutada, mille taha oli haagitud 4-5 kastiga alused. Kui kõik kastid olid täis, siis sõitsime õnnelikult(!) tagasi laohoone juurde, et sealsed tüübid meie traka pealt täis kastid ära võtaks ja uued asemele paneks. Ja siis sõitsime jälle tühjade kastidega pirniaeda.
Suht väsitav töö oli. Parim osa pirnikorjamise juures oli veidi ootamatu - hommikune päikesetõus vaadatuna pirnipuu otsast:
Igatahes. Olime tolles olnud tolles farmis ligi nädala aega ja ootasime muudkui infot palgapäeva kohta. Laagris käisid läbi igasugu jutud, igal inimesel oli erinev versioon. Spiro (töövahendaja) andis ka meile mitmeid lubadusi - küll makstakse reedel, siis laupäeval ja siis pühapäeval... Aga päevad möödusid ja palgast polnud haisugi. Meie usaldamatus ja kahtlused järjest suurenesid. Lõpuks rääkisime omaniku pojaga (ehk asjaajajaga) ja saime kokkuleppe, et esmaspäeva hommikul antakse palk kätte. Tegime vastavalt plaani, et esmaspäeva hommikul natuke töötame, saame enda palgatseki kätte, lähme linna, teeme selle rahaks, sööme natuke head toitu, saame enerksi ja tuleme tagasi farmi tööle. Aga asjad ei läinud sugugi nii libedalt. Hommikul tegime natuke tööd ära ja kuna meile keegi vabatahtlikult maksma ei tulnud, siis hakkasime ennast tollele pojale/asjaajajale järjepidevalt meelde tuletama. Ja tuletasime ja tuletasime ja tuletasime ennast meelde ja tema muudkui tegeles teiste asjadega. Ta ei võtnud vaevaks meile öelda, et kuulge, vaatame seda asja õhtul. Lõpuks ootasime 7 tundi ja tuli välja, et tüübil kulus meie peale 5 minutit. Uskumatu. Ja hoolimatu. Selle juhtumi tõttu (ja kõikide kehtetute lubaduste ja Spiro manipuleeriva käitumise tõttu) olime me juba lootusetult tigedad ja otsustasime koos ühe teise paariga farmist põgeneda. Teisipäeva hommikul tegime enda tseki rahaks, panime asjad kokku ja läksime. (Too teine paar oli omaette huvitav nähtus, aga nad olid head inimesed. Praegu ei hakka nendest pikemalt kirjutama.) Õnneks tseki rahaks tegemisel põhimõtteliselt probleeme ei olnud.
Esimene põgenemisjärgne rahulolu oli meeletult suur. Täielik kergendus. Edasi tekkis väike hirm, et mis siis nüüd teha. Sest me olime Tarvoga vahepeal ära ostnud lennupiletid Uus-Meremaale, aga lennuni oli veel natuke üle nädala aega. Üks asi viis teiseni ja lõpuks me saime tänu telklas olnud saksa poistele teise, vähe ausama töövahendaja juurde.
(PS. Üks saksa poistest nägi täpselt välja nagu meie sõber Jaanus. Isegi kõnnak oli samasugune. Uskumatult kummaline oli teda teinekord vaadata.)
TEINE FARM
Uus töövahendaja (Celeste) oli väga käreda häälega naisterahvas. Telefonis vesteldes olin raudkindel, et räägin mehega. Uuris meie senise kogemuse kohta, oli pahane taoliste töövahendajate ja farmide peale ja lubas meile paremat ja legaalsemat kogemust. Öömaja oli jälle telklas, seekord tema enda hoovis ja farmidest kaugemal. Seal olid kõiksugu köögid, dushid ja istumisalad palju ilusamad (kuigi dushide ja vetsude arv oleks võinud tiba suurem olla). Seal oli ka väga palju teisi seljakotirändureid, kes töötasid eri farmides ja ka niisama karavanides suvitajaid.
Celeste saatis meid ja ühte teist saksa paarikest uude farmi. Eks ikka pirne korjama. Seekord me mitte ei korjanud Tarvoga kahepeale, vaid täitsime kaste nelja peale. (Tagantjärele tarkusena saime aru, et mõistlik oleks olnud kohe algul teha reegel, et iga paar tegeleb oma kastidega. Oleksime kas saanud rohkem kaste täidetud või vähem tööd tehtud, sest tegelikult korjasid nemad hulga aeglasemini kui meie. Ehk siis me tegime nende eest jupi tööd ära. Aga see selleks.) Algul tundus paarike päris tore, aga hiljem selgus, et tüüp on natuke tumba tropike. Eks ta oli muidugi noor ka veel. Mis seal ikka. Tüdruk oli väga armas. Aga kokkuvõttes me ei pidanud nendega väga kaua koos töötama, aga saime jälle teistsuguseid inimesi näha...Aja jooksul selgus, et ega meie uus töövahendajagi täitsa aus pole, aga igatahes oli parem kui eelmine.
Vähemalt oli telkla hulga puhtam, seal oli rohkem võimalusi olla ja toimetada ja inimesed olid hulga põnevamad. Peaasjalikult suhtlesime vist ühe Suurbritanniast pärit paariga. Nad olid täitsa toredad, aga võimalik, et natuke pealiskaudsed. Leidsime ka ühe soomlanna! Ta oli väga südamlik ja meeldiv ning lisaboonusena oli tore soome-eesti keele segu rääkida.
Töö ise oli kriipsuke keerulisem, kuna pirne tuli korralikumalt korjata. Farmi omanik oli ikka paras lammas. Ehk siis sealgi oli omajagu keerukusi, aga nondest ei viitsi väga pikalt kirjutada. Lühidalt - mitmeid päevi pidime korjama minipirne, sellest tingituna kõrgemat tasu meile ei makstud ja lõpuks me saime hoopiski veidi vähem kätte kui lubatud. Vahe oli küll väike, aga siiski olemas.
Viimasel päeval õnnestus mul veel õlapiirkonnas üks lihas ära tõmmata. Vedas, et tegu oli ainult väikese venitusega, sest asi oleks võinud päris kole olla. Ja nüüdseks on õnneks kõik korras juba ja tookord andis see mulle hea põhjuse vennale helistamiseks...
Niiet lõpuks olime ülirõõmsad kui lõppes meie viimane pirnikorjamise päev. Edasi oli plaanis minna korra tagasi Melbourne'i meie couchsurfijate juurde, magada üks öö nelja seina vahel, kotid ümber pakkida ja Uus-Meremaale minna. (Kusjuures - enne jäi mainimata, et meie öömaja pakkujad olid nii lahked (ja ausad), et lubasid posu meie kompsudest enda keldris hoida. Too tegi meil maale mineku hulga ohutumaks ja kergemaks, sest me ei pidanud kõike väärtuslikku kaasa võtma.)
Kokkuvõtlikult võib öelda, et meie õppetundide pagas suurenes kiirelt- ära usalda töövahendajaid; usalda inimesi, aga mitte lõpuni ja kontrolli igasugu asju; töö ja raha on targem kõigest muust eraldi hoida ning nendega seoses teha konkreetsed reeglid, et endal mitte nahka üle kõrvade tõmmata jne jne.
No comments:
Post a Comment