(Panen uuesti korra kaardi üles, muidu tuleb liiga kaugelt otsida.)
24.veebruar. Oranz jooneupikene.
Head vabariigi aastapäeva. Meie Tarvoga olime Eestist peaaegu nii kaugel kui üldse sai. Aga ühinesime siiski tähistamisega - Tarvo kandis tol päeval uhkelt enda Eesti särki ja ega minagi väga kaugele maha ei jäänud. Nimelt suutsin enda garderoobi hulgast välja võluda sinise ja valgekirju pluusi ning mustad teksad :)
Hommikul telgist väljudes avanes meile küll imeline vaade ja samahästi oleksime võinudki sinna jääda ja rõõmsad olla, aga meie liikusime siiski paljutõotatud Queenstowni poole. Räägiti, et tegu on megakauni linnaga ja et see on omamoodi ekstreemsportlaste meka.
Aga enne Queenstowni jõudmist oli ka väga kena:
Meil oli küll algselt plaan korraks linnas ringi vaadata ja siis veel edasi liikuda, aga ... jõudsime järeldusele, et oleme viimaste päevade jooksul piisavalt autoga sõitnud ja aeg on väike puhkus teha. Niisiis, pärast peavalu tekitavat parkimiskoha otsimist tuiasime linnas niisama ringi. Oli näha, et suur osa linnast on orienteeritud turistidele. Kusjuures, kui sisse arvestada nö töötava puhkuse viisaga inimesed, turistid ja põlisemad kohalikud, siis Queenstowni suvisest rahvaarvust ainult umbes 20% pidavat moodustama uusmeremaalased. Ehk siis ülejäänud kõik olid pikemaks või lühemaks ajaks paigale jäänud turistid. Pöörane!
Ootamatult avastasime Tarvoga, et kõht on tühi! Nojah, mis seal ikka - vabariigi sünksari puhul võiks ju ometi korra välja sööma minna. Ning silma jäi nimi, mida olin varem kuskil kohanud - Fergburger. Soovitati külastada. (Pakkusid väga ilusaid ja väga maitsvaid ja mahlaseid burgereid, põhimõtteliselt moodne versioon nendest veneaja kastme-ja salatirohketest kioski-burksidest.) Kui me lähemale lonkisime, siis märkasime, et suur osa rahvasummast söögikoha ees ootavad alles järjekorras! No aga olgu... Ju siis on hea koht. Ehk - võtsime kah ennast sappa. Pikalt oodates olin ma vahepeal valmis juba mujale sööma minema, aga kuna meile tuli seljataha veel inimesi järjekorda, siis me nagu ei tahtnud oma kohast ilma ka jääda ja ootasime aga edasi. Poole ootamise peal selgus, et Eesti ei olnud ainus...organisatsioon/ühik(?), kellel sünnipäev oli - tollel samal Fergburgeril oli ka! Sünnipäeva puhul tegid nad igale burksi ostjale välja imemaitsva gelato jäätise. Nämm-nämm. Niiet saime kaks korraga :D
Stiilinäide auto pakkimisest hommikuti.
Nämma-nämma sünnipäeva burks. (Misiganes põhjusel olin ma vahepeal riideid vahetanud - ei mingit sini-must-valget enam.)
Ja siis lihtsalt tuiasimegi linnas ringi. Nägime tänavatantsijaid (et mitte öelda tantsijatest tänavakunstnikke), imetlesime vaadet järvele, Tarvo otsustas meie halvaksläinud kaasavõetud söögi kajakatele sööta ja lisaboonusena saime köie abil jõekesest üle hüpata. Täitsa vahva päev oli.
Tarvo pullitas oinaga...
...ja toitis segaseid kajakaid.
Kas saab kuiva jalaga üle või ei saa?
Ja nii oligi. Õhtu lõpetasime jälle väga maalilises kohas, kusjuures kuskil seal läheduses oli ka Sõrmuste isandat lindistatud. (Sõrmuste isand on ikka kohutavalt läbiv teema tolle reisi ajal.)
Lutsu saab väljamaal ka visata.
(Kes on ära tabanud, siis ma ei jaksa enam kirjutada ja edastan lugu parema meelega rohkem pildina.)
25.veebruar. Kollane joon.
Aga kauaks me ikka ühe koha peale paigale jääme? Otsustasime minna Milford Soundi ehk siis sellisesse... fjordilaadsesse kohta. Natuke narr oli asjaolu, et (kui keegi viitsib eraldi kaardi pealt otsida), siis koht ise on Queenstownile väga lähedal. Aga sinna ei ole sugugi lühike tee. Nimelt tuleb sinna jõudmiseks megasuur ring teha ja kuskil 80 km asemel umbes 300km sõita. No ja mis seal ikka, eks me siis sõitsime. Peamiselt läbi meeletu vihmasaju (vahepeal oli lausa nii hull, et tuli tee kõrvale seisma jääda, sest lihtsalt ei näinud mitte midagi).
Ega too päev vist suurt muud ei toimunudki. Sõit väga vihmastel, aga ilusatel teedel. Isegi kui me enne Milford Soundi mingi hetk pidama jäime, et öömajale jääda, siis ikka sadas ja/või oli vastikult märg. Niiet too õhtu me telki püsti ei pannudki. Jäime niisama autosse magama. Esiistmed maksimaalselt alla lasta ja tekid peale.
26. veebruar. Roheline joon.
Lähenesime tõotatud maale - Milford Soundile. Pidavat megailus olema. Olime sellest palju palju hästi ilusaid pilte näinud ja kuna Tarvo on ka Norras käinud, siis ta kujutas ette, kui kaunis too Milford Soundi fjord saab olema... Ja jõuame kohale... Ja kõik on pilve ja uttu ja vihma mässitud. Mitte muhvigi ei ole näha. Natuke pettumus... Samas, väidetavalt sealkandis pidigi enamuse ajast sadama. Niiet järelikult kui nad piirkonnale ilupilte tegema hakkasid, siis nad pidid vist päris pikalt sobivat ilma ootama.
Aga. Tagasi sõites nägime meie midagi, mida ilusa päikselise ilma puhul pole mitte kunagi näha - meeletu hulk jugasid, mis said kõik alguse ümbritsevate mägede tippudest meeletu vihmavee tõttu... Meeeeeletu!
Aga päev möödus kah peamiselt sõitmise ja ahhetamise saatel. Tee peal läbisime teist korda ühe mäe sisse uuristatud tunneli. Täitsa pöörane värk oli. Ja kui (esimest korda ehk eelmisel päeval) tunnelist välja tulime, siis avanes see vaade, millest jupike on ülemisel fotol dokumenteeritud.
Need ägedad kärestikulised sinised jõed, mis mulle niiväga meeldisid...
...ja ilusad vaated autoaknast. (Vahelduse mõttes ei sadanud, aga me nägime, kuidas eemal oli meeletu sadu, mis järjest lähemale liikus.)
Vot. Jõudsime otsaga jälle Queenstowni ja leidsime, et nüüd on asjad juba nii kaugel, et peame kindlasti juukseid ära pesema. Muidu on juba liiga piinlik ringi käia. Aga kuna meil ühtegi ametlikku dushi lähedusest võtta polnud, siis läksime suvalise keskuse suvalisse vetsu kraani alla juukseid pesema. Veidi ebamugav oli, aga eesmärk sai täidetud.
Edasi tuli ainult ööbimiskohta minna. Sama koht, kus me enne Queenstowni jõudmist kord juba olime. Bendigo. Seekord saime lisaks niisama kaunile vaatele nautida ka kaunist päikeseloojangut.
Head und.
No comments:
Post a Comment