Jõuluaegne aktiivpuhkus

Seekord on päris pikk postitus. Enne lugema asumist soovitan varuda nosimist.

Lõpuks jõudsid ajad nii kaugele, et Tarvo sai jõulupuhkuse. See tähendas meile ainult head - nüüd olid meil päriselt mõned päevad mil mõlemal olid samal ajal töövabad. Mis omakorda tähendas, et me võtsime ennast kätte ja läksime Perthi lähipiirkonda uudistama. Enne uudistama asumist õnnestus Tarvol veel uus "mänguasi" muretseda. (Eestlaste kombel me ikkagi muretseme asju, mitte ei osta või ei tekita või midagi muud taolist.) Nimelt on meil nüüd oma aktsioonikaamera - hea tilluke kaamerake, millega saab muuhulgas ka vee all pilti teha.

Aga meie seikusterohkest poolnädalast lähemalt.

Aasta viimasel esmaspäeval läksime kajakkidega merele tuuritama. Külastasime Hülgesaart ja Pingviinisaart.
Tegu oli täitsa ametliku tuuriga. Kokku oli 19 inimest (sealhulgas 2 giidi). Merel sõitmise osa läks tegelikult üllatavalt kiirelt (siiamaani ei saa aru, kuhu kõik niiväga ruttasid) ja merel oli ootamatult keerukas sõita. See oli väga põnev kogemus! Ma olen varem kanuuga jõgedel käinud, aga kajakiga lainetaval merel edasi liikumine oli täitsa teine tera.

Enne kajakkidesse istumist tehti loomulikult väike ohutusloenguke ja hakkasimegi esimese saare poole uhama. Vaatamata nimele "Hülgesaar" seal hülgeid kohe üldse ei olnud. Kuid, huvitavat näha oli sellegi poolest -  nimelt lösutasid rannas merilõvid. Suured volaskid. Ja seekord tõesti ainult lösutasid, kuigi meid korduvalt hoiatati, et kui nad vette tulevad, siis peab erakordselt ettevaatlik olema. ((Bioloogianurgake: erinevalt hüljestest, on merilõvidel väikesed kõrvakesed näha ja väidetavalt suudavad nad ennast (erinevalt hüljestest) maismaal loibade abil poolpüstisesse asendisse upitada.))



Edasi liikusime Pingviinisaare poole. Tee peale jäid lained, pelikanid ja isegi metsikud delfiinid, kelle selga ma vist nägin. Vist. Teised nägid rohkem ja väitsid väga enesekindlalt, et tegu oli tõesti delfiinidega, niiet siis ma jään ilmselt ka kindlaks seisukohale, et too hall kühm oli justnimelt delfiini selg :)
Kui Hülgesaar pole päriselt oma nime vääriline, siis Pingviinisaar seevastu küll on. Nimelt elutsevad seal maailma kõige väiksemad pingviinid - kääbuspingviinid (Eudyptula minor). Tegelinskid kasvavad umbes 30 cm kõrguseks ja Pingviinisaar ongi üks kõige põhjapoolsemaid alasid, kus noid tüüpe üldse veel leiab. Kõrgemal põhjas on nende jaoks juba liialt palav. Looduses nad väga vanaks ei ela - kuni kümne aastaseks. Aga tollel saarel oli ka väike ... hooldusasutus, kuhu toodi vigastatud pingviine ja seal on lausa üks 25 aastane tegelane. Looduses oleks ta juba ammu kellelegi heaks suutäieks olnud, aga nagu ikka, siis heade inimeste hoole all õnnestub loomadel palju kõrgema vanuseni elada. Pingviinide söötmisest on saarel tehtud suur vaatemäng. Samuti kasutatakse võimalust ära inimeste harimiseks -  söötmise ajal räägitakse natuke kääbuspingviinide bioloogiast ja manitsetakse loomi mitte liialt segama. Vaatemäng oli eriti lahe seetõttu, et tänu klaasbasseinile oli pealtvaatajatel suurepärane võimalus näha, kuidas pingviinid vees kalu püüavad. Kui maa peal on nood linnud omajagu kohmakad (no kui graatsiline ja kiire sa ikka nende tibutillukeste jalakestega olla saad), siis vees olid lood täitsa teised - nad liikusid kiirelt, täpselt ja kaunilt. Välja arvatud too 25 aastane loomake, kes sisuliselt lihtsalt ulpis. Aga nii vanale pingviinile on kõik lubatud.

Kui hästi vaadata, võiks idee poolest meie vahel ühte pinkut näha.

Pingviinisaarel anti meile ka vahva võimalus natuke snorgeldada. Minul kui esmakordsel oli päris hirmus panna pea veel alla, silmad lahti teha ja üritada hingata. Instinktiivselt loomuvastased tegevused. Aga natukese katsetamise peale sain isegi hakkama. Lõpuks oli lausa omamoodi rahustav ainukese helina kuulata iseenda vees võimendatud hingamist. Huvitaval kombel tundus veealune maailm vee alt vaadatuna hulga suurem kui see vee pealt paistis. Ja nii palju kui ringi liigutud sai, oli see päris imeline maailm. Giid tuletas meile ka meelde, et ei tohiks ära unustada, kui tähtis on meie jaoks tegelikult vee-elustik. Tuleb ju suur osa meie kasutatavast hapnikust tegelikult vetikatelt. Ja kuigi ma seda tean, siis tol hetkel ise sugugi selle peale ei mõelnud. Niiet antud infokillukese meeltetuletamine andis vee-elule tol hetkel veelgi suurema mõõtme.

Natuke saime saarel ringi jalutada, nautida imelist vaadet ning näha tõestust asjaolust, et kunagi ammustel aegadel ei olnud tegu teps mitte saarekesega, vaid hoopis maismaa osaga. Sinine taevas, täiesti teist sorti sinine ookean, mõnus jahutav tuul, teadmine ümbritsevast elust... Päris imeline. Muidugi, nädalake hiljem ma kuulsin, et väidetavalt nähakse samas piirkonnas aeg-ajalt suurt ja ohtlikku haikala... Meie teed temaga õnneks ei ristunud. Ega ka mürgiste madudega, keda pidavat saarel lademetes olema (jälle üks hiljem kuuldud infokilluke).



Pärast lindude söötmist, snorgeldamist, lõunasööki ja väikest jalutuskäiku oligi aeg tagasi aerutada. Vahepeal tagasisõidu ajal õnnestus mul aktsioonikaamera enda kätte saada ja üritasin teha videot kajakiga lainetel surfamisest, aga hilisema inspektsiooni tulemusel selgus, et mida mina pidasin kaameral nö lindistamise olekuks oli tegelikult hoopiski oote-olek. Seega too jupike seiklusest jäi lindistamata. Mina ja tehnika, eksole. Selles vallas pole endiselt midagi suurt muutunud.
(Tarvo kindlasti paneb mingil ajal kokku ka videokese meie trippidel edukalt salvestatud klippidest. Kui valmis saab, eks kindlasti jagame siin ka.)

Tagasivaatavalt võib öelda, et kajakireis oli vist parim võimalus senini palavaima päeva veetmiseks.



Aasta viimasel teisipäeval võtsime ette pika autosõidu, et kaeda kohalikke geoloogilisi veidrusi nagu "the pinnacles" ehk tõlkes "tipud" või "haripunktid".
Sugugi ei saa kurta ka teiste tee peale jäänud vaadete üle.

Muuhulgas nägime "tippude" poole sõites eemal laiuvaid veidraid valgeid mägesid. Igasugu loogika vastaselt tundusid need väga lumiste mäetippude moodi olevat. No aga ei saa ju olla! Või on? Mis asjad need ikkagi on? Tõesti lumised mäetipud?? Siin? Need mäed ei ole ju nii kõrged!? Lähemale vurades selgus, et tegu oli liivamägedega. Väga väga valge liiva mägedega. Lumivalgest ja imepeenest liivast suured ja laiuvad mäed, keset ümbritsevat põõsastikku ja vaatega imelisele ookeanile. Kui neist pärast tagasiteel mööda sõitsime, siis tegime ka väikese peatuse. Muuhulgas üritasime neist bodyboard'idega alla sõita. Peale ääretult naljakaid katseid selgus, et vee peal sõitmiseks mõeldud bodyboard'id on liiva peal täielikult kasutud. Aga too laiuv liivamägi oli siiski täiesti ja totaalselt fantastiline. Ma olen vist väiksest peale igatsenud näha liivakõrbe ja see oli kõige lähem liivakõrbele, mida siiani kohanud olen. Ühele poole vaadates olidki ainult valged liivamäed. Teisele poole vaadates nägi aga võimast laiuvat ookeani. Hing oli vaate üle lihtsalt nii õnnelik, et peast ei käinud läbi ei ühtegi mõtet ega ühtegi tunnet peale rahulolu, täielik vaikus mõtetes. Nii ma olengi kõrbe kogu aeg ette kujutanud - täiuslik vaikus. Midagi täiesti erinevat linnulaulu ja lehekahinaga täidetud metsavaikusest. Uhke.

 

Aga jätkame jutuga "tippude" suunas. Kui päris aus olla, siis rääkida sellest on imelik. Ei oskagi nähtut sõnadesse panna. Veider. Vaatamata eelnevalt loetud materjalile, oli see ikkagi väga üllatav. Ja jälle kord - uhke! Õnneks on olemas fotod, mis annavad kõike palju paremini edasi kui sõnad.

Ja kogu selle tippude välja vahel nägime lisaks turistidele jalutamas ühte üksikut emu jalutamas:

Pinnaaklitest natuke eemal leidsime ka Cervantes'e nimelise linnakese, kus oli mõnus teha väike tuunikala-tomati-"leiva" paus ja  värskelt ostetud külma jäätist tee ääres limpsida. Tundus, et Cervantese linnas on Don Quijote teemat näha, aga me polnud kindlad, kas kujutasime asja ette või nii oligi.
Linnakese lähedal Thetise järve kaldal olid veel ühed väga huvitavad looduse tehtud moodustised - stromatoliidid. Ehk "lubiainest moodustised, mis tekivad vees tsüanobakterite (ehk sinivetikate) või teiste mikroorganismide elutegevuse toimel" (Vikipeedia). Väidetavalt võiksid need isegi olla kõrgemad kui meetrised hallikad sambad, aga tolle järve kaldal olid need oluliselt madalamad. Muideks. Selleks, et stromatoliite näha, ei pea eestlased tegelikult sugugi Lääne Austraaliasse sõitma. Piisab, kui teha rännak Saaremaale. Täpsemalt Soeginina panga või Kübassaare panga juurde.

Ja mis veel...?
Ookeani ääres käisime ka korra ära.

Loojang oli imeilus.

Kütus oleks peaaegu ääre pealt otsa saanud. Õnneks leidsime ikkagi õigel ajal veel tankla. Ja jõudsimegi õnnelikult tagasi Perthi. Sõit tuli ootamatult mitu tundi pikem kui algul arvasime, aga eks näha oli ka omajagu.


Ja aasta viimasel kolmapäeval sõitsime ka ringi. Peaeesmärgiks oli külastada Serpentine falls'i, aga nagu ikka, siis tee peal põikasime veel mõnest kohast läbi.
Kõigest tunnike autosõitu ja jõudsimegi pärale. Enda arvates läksime ilusat koske vaatama, aga kohale jõudes selgus, et peamiselt kasutatakse seda hoopis pikiniku-, matkamise- ja supluskohana.
Pinknikualal ja vetsude kõrval lösutasid ja kaklesid ja nosisid süüa inimestega täiesti ära harjunud, aga siiski metsikumad kängurud. (Mõnel kängurul lausa turritas lisasaba kõhust välja...)

Kosk ise ei olnud tegelikult nii võimas, kui ma lootsin, aga suplus oli seevastu ääretult kosutav.


Tagasiteel hüppasime läbi ühe tammi juurest. Mulle seostuvad tammid tavaliselt väga suurte paisudega. Seda seal nüüd küll näha ei olnud. Aga tekst oli juures, et too on oluline koht lähedal asuvate linnade joogivee saamise jaoks. Ja vaade oli sellegipoolest uhke.

Käisime loomapargis, kus muuhulgas jalutasid vabalt ringi haned ja emud ja paabulinnud (tibukesega) ja ponid ja eeslid. Aiast sisse tulles tervitas meid kohe kits, kelle poole eriti ei tahtnud seljaga jääda, kuna tal oli täpselt selline nägu peas, et kui me ette ei vaata, siis ta hammustab tagumikust.

Koaala kallistamise eest tahtsid pargipidajad saada 30 daala. Too ettevõtmine jäi meil tegemata. Aga niisama koaalasid uudistada oli ka naljakas. Sisuliselt nad lihtsalt magasid. Ja nad magavad raudselt rohkem kui kassid (kellel on pikkade unetundide kõrval päris aktiivselt ringijooksmise perioode). Aga koaaladel on vähemalt hea vabandus, miks päevas 20 tundi magada. Nimelt nad söövad eukalüpte. Okei, seda kõik kindlasti teavad. Aga asi selles, et tegelikult on eukalüptid mürgised ja väga vähese energiasisaldusega. Kui koaala täna eukalüpti nosib, siis ta saab selle alles nädala pärast ära seeditud. (Peab ikka hea kannatus olema, kui tühja kõhu rahuldamiseks söödud söök umbes nädala aja pärast kõhtu täitma hakkab...) Eukalüptide söömisel on vähemalt üks eelis - tõenäoliselt ei tule neist mitte kunagi puudust.



Rääkimise ja inimestega mainipuleerimise ära õppinud kakaduud ja muud sarnased lõpetasid ilmselt sulgede vahetamist (või siis oli üksikul mõni veider sulekadu põhjustav haigus).

Tarvo võttis julguse kätte ja toitis ka vallabeid (ehk väiksemaid versioone kängurust).

Punased hiidkängurud lösutasid varjus.



...ja meie läksime ka peagi lõõskava kuumuse käest ära tagasi korteri relatiivsesse jahedusse peitu.

Vot.
Võib-olla Tarvo üks hetk täiendab juttu enda mõtetega. Aga üldine ülevaade saigi lõpuks kirja pandud.