Veidi tagantjärele infot

Tegelikult peaks natuke tagantjärgi sündmuste kokkuvõtteid tegema. Eriti kuna viimane pikem postitus on jõuluajast.

(Vahepealse suvalise mõttena lisan, et on vist olemas megapalju blogisid andmaks edasi erinevate eestlaste kogemusi Austraalias. Huvitav, kui paljudes kajastatakse umbes sarnaseid asju? Üllatusi ja tähelepanekuid samade teemade kohta? Tõen2oliselt päris palju...)

(Aga tagasi meie kogemuste juurde.) Peale jõulu on ju järgmine suurem tähistamine aastavahetus. Vähemalt Eestis. Perthis on lood kriipsuke teistsugused. Mitte, et aastavahetust üldse ei tähistata, aga see ei tundunud pooltki nii suur ettevõtmine kui Eestis. Perthi kesklinna piirkonnas oli püsti kaks lava, kus päeval hakati mingeid etteasteid tegema. Südaööl käis mõned minutid ametlik linna poolt organiseeritud paugutamine. (Ametlikel andmetel oli ilutulestikku 8 minutit, me Tarvoga kuulsime vist ainult 2-3 pauku, kuigi olime kesklinna piirkonnas. Rõhk sõnal KUULSIME, sest me ei näinud midagi.) Ja 15 minutit pärast südaööd lõpetati laval trall ära ja hakati isegi lavasid endid kokku pakkima. Inimesed liikusid veel natuke tänavatel ja seetõttu oli ka tänavalaulikuid ebaharilikult palju, aga üldiselt sumbus kõik suhteliselt kiiresti ära. (Mina olin veel tollel päeval kahe töökoha peale 11,5 h tööl olnud, kusjuures lõpetasin pool tundi enne südaõõd ja seda ka väikse mangumise peale - kasutasin kaarti, et see on minu ainuke Austraalia aastavahetus üldse!... seetõttu ma olin omajagu väsinud ja võimalik, et panin rohkem tähele peo kiiret äravajumist kui et mingeid muid kummalisi asju.) Ehk siis - arvestades, et tegu on sooja ja rahvarohke riigiga/linnaga, kus tänaval pidutsedes ei näpista aastavahetuse ajal külm, siis oli üllatav, et inimesed nii kiirelt ära kadusid tänavatelt. Eks muidugi mitmed jäid ka edasi pidutsema, aga see mass ei erinenud nii drastiliselt tavalisest reedesest massist. Ja teine üllatav asi oli ilutulestiku vähesus. Eks muidugi looduse säästlikkuse seisukohast on see tore, aga teades, et tavaelus on tarbimine aussidel kõrgel kohal, siis võib eeldada, et tarbimise vähendamine ei olnud ilutulestiku vähesuse tegelik põhjus. Kohalikud eestlased räägivad, et aastavahetus pole siinkandis lihtsalt eriliselt suur sündmus. Ja nii ongi.

Meie aga tegime jõulude kandis lõpliku otsuse, et aitab Perthist, lähme avastame uusi linnu. Kuna olime Melbourneist palju head kuulnud, siis otsustsimegi just sinna edasi liikuda. Ostsime piletid ja pärast aastavahetust hakkasime tasapisi sättima. Tuli ülemusi teavitada, et lahkume (mul ühe koha boss isegi ütles, et kui kunagi Perthi tagasi satun ja tööd vajan, siis ta ootab mind rõõmuga tagasi), auto tuli maha müüa (too oli paras susserdamine, aga lõpuks õnnestus tillukese miinusega autost lahti saada), oli vaja hakata uut elukohta otsima (saime mõningad kokkulepped kohtade ülevaatamiseks), tollane elukoht tuli üles öelda ja asju tuli sortima ja pakkima hakata. Toimetamist jagus. Enne äraminekut saime ka veel kokku eestlastega, kes meile pikka aega öömaja pakkusid ja keda nüüd võime sõpradeks nimetada. Ja mina sain viimast korda kokku paari töökaaslasega (üks poola tsikk ja üks taiwanlanna), kellega tekkis kuidagi omamoodi sõprus... Kahju oli, aga üldiselt oli siiski Perth ennast ammendanud ja uus koht ootas avastamist. Lisaboonusena pidi Melbourne'is ka hulga jahedam (loe: inimväärsem kliima) olema.

Ja nii me siis 17. jaanuari õhtul istusimegi oma kodinatega bussi peale, tegime Perthis viimase ringi ja läksime lennujaama enda lendu ootama.  Olime kriipsuke mures,  et kas meie kodinad mahuvad ikka kaalupiiridesse ära, aga tundus, et klienditeenindajal oli sellest suhteliselt savi. Eks kell oli juba hiline ka - lend väljus 11.45 öösel. Ametlikult kestis lend natuke alla nelja tunni ja kohale jõudis Melbourne'i aja järgi natuke pärast kella kuute. Ehk siis - kui keegi arvutama hakkas, sai ilmselt aru, et numbrid kuidagi nagu ei klapi. See on tingitud asjaolust, et Perthi ja Melbourne'i vahel on hetkel kolme tunnine ajavahe.
Jõudsime siis hommikul elusalt ja tervena, aga tegelikult ropult väsinuna uude linna. Hommikul kohale jõudmise eelis on see, et siis on terve päev aega toimetada ja uudistada, seevastu ilmselge miinus seisnes liiiiiiiiiiiiiiiga väheses unes (heal juhul saime tunnikese või kaks lünklikku und lennukis).

Natuke susserdamist ja otsimist ja lõpuks leidsime endale bussi linna sõitmiseks. Veel natuke susserdamist ja otsimist ja leidsime suht hea koha, kuhu enda kodinad hoiule panna. Ja siis hakkasime neid mõningaid kokku lepitud öömaja kohti läbi vaatama. Jumalad küll - üks hullem kui teine! Ja üüri tahtsid kõik omajagu palju. Niiet pealelõunaks ei olnud meil ikka öömaja, motellid on suhteliselt täis linnas toimuva tennise võistluse tõttu ja väikse hirmu kõrval võitlesime ka pidevalt peale tikkuva unega. Peaaegu oleks juba ühe nendest väga viletsatest variantidest võtnud (ainult paariks nädalaks ju!), aga lõpuks hakkasid inimesed couchsurfingu foorumisse saadetud abipalvele vastama. Ja lõpuks läks meil lausa nii hästi, et saime paariks nädalaks Melbourne'i m6istes väga odava elukoha väga vahvasse korteritekommuuni väga vahvate (ja häid nippe jagavate) inimeste hulka, kusjuures korterikaaslane ise on ääretult tore kolumblanna/kolumbialane/kolumbialanna (misiganes see õige sõna on), kes on väga aus ja avatud ja kellega on väga tore lobiseda. Drastiline erinevus võrreldes meie Perthi viimastele korterikaaslastele. Hea erinevus.

Senini (ehk siis peaaegu nädala) oleme suhteliselt rahulikult võtnud - uudistame linna, botaanika aeda, kaesime (eemalt) austraalia lahtisi tennisevõistlusi (kus tegelikult peaks ka Kaia Kanepi ja võib-olla ka Kontaveit osalema). Uudistasime linna põhillist muuseumi, istusime mõndades kohvikutes (seda peamiselt ootamatult tabanud nälja tõttu), vaatasime kuidas tillud pingviinid linna sadamapiirkonnas kaldale hüppavad ja kohalikud vesirotid toimetavad (jah, päriselt! St Kilda piirkonnas on üks rannaosa, kus päris-päriselt võib näha metsikuid pingviine vesirotte õhtuhämaruses!), oleme kohalikega mõnel filmiõhtul olnud (vaatasime näiteks sürri Bowie filmi, mille pealkiri oli stiilis Man Who Fell to Earth) ja mis veel vahvam - kohalike jagatud info põhjal läksime ühte... asutusse/ettevõtmisesse (bike shed), kus saime valida suure hulga jalgrataste hulgast endale sobiliku, selle lõpuni oskajate juhendusel korda teha (me Tarvoga mõlemad nokitsesime pidurite kallal), maksime kogu asja eest kordades vähem kui kuskilt mujalt ostetud ratta eest ja lõpuks sõitsime väsinult, aga üliõnnelikult enda ratastel ära (taaskasutuse ja vabatahtliku töö kasulikkuse ja efektiivsuse väga head näited). Niiet nüüd on meil rattad, millega linnas ringi vurada. Ja tundub, et ratas on keskmiselt palju parem liikumisvahend kui näiteks auto, sest teed on kitsad ja teisi liiklejaid palju, parkimisruumi vähe jne jne. Ainuke asi on see, et kogu aeg rattaga sõites peaks olema vihmakindlad riided, sest siin päriselt sajab! Kui taevasse tulevad vihmapilved, siis sadu jõuab ka päriselt maani, mitte ei aura poole tee peal ära nagu Perthis! Meeldiv vaheldus :) See küll tähendab, et ringi liikudes peame olema oluliselt varieeruvamaks ilmaks valmis, aga vähemalt on õhk meeldiv ja sellises kliimas saab juba päriselt ringi ka toimetada ja ei pea ainult toas istuma lootuses, et ehk õnnestub jälle üks ropult kuum päev kuidagi õhtusse veeretada. Meie oleme igatahes rahul.

Ja tõesti - linn on palju huvitavam, arhitektuur palju põnevam. Siin tekib päriselt tunne, et tahangi fotokat kätte võtta ja maailma jäädvustada. Siit saame kindlasti rohkem pilte kui Perthist.

Nii... ja sellega praegu lõpetangi. Hetkel ei saa esimesi pilte jagada, aga kui te ise kujutate meid vaimusilmas ette, naeratus näol, siis see on juba peaaegu et ametliku foto eest :)