Sula

Lisaks sellele, et boxing day (ehk jõulu teise püha) puhul poes väga paljude toodete hinnad väga korralikult sulavad, siis ilm on ka endiselt soe ja meie vaikselt sulame ka.

Häid põhjuseid linnast ära kolimiseks võib hetkel leida siit leheküljelt: http://www.bom.gov.au/

Kauneid saunapühi!

Nii nagu Elengi oma postitust alustas, on minustki sel aasta jõulutunne umbes 13 tuhande kilomeetri kaugusel. Ega seal suurt midagi imestada pole: ajal, mil 12-tunnise tööpäeva keskel hõõgub seniidis seisev päike ennekogematu palavusega lagipähe, küttes õhu 41-kraadini, on traditsiooniline lumest pakatav jõulupühade kuvand viimne mõte, mis pähe tuleb (kui v.a. sellega kaasnev puhkus).

Elasin endalegi üllatuseks siinse kuumalaine täiesti adekvaatselt üle, olenemata pikakäiselisest umbsest särgist, paksudest saabastest, pikkadest tööpükstest ning tööga kaasnevast pidevast füüsilisest pingutusest. Kohalike jagatud nippe, kuidas taolistel saunapäevadel vastu pidada, saab kokku võtta ühe põhiliseima nõuandega:

Joo!
Joo nii palju, et käiksid vähemalt kord kahe tunni tagant vetsus!
Kui uriin on liiga kollane, hakka jooma!
Kui arvad, et enam mahu, siis joo veel!

Siinkohal sobivad jookideks muidugi vesi ja/või elektrolüüdirikas jook (vesi+Berocca nt, mida isiklikult tarbin), kuid kohalikud tarbivad liialt ka suhkrust pungil karastusjooke, mis tekitavad rohkem janu ning sugar-high võõrutusnähuna paraja energiapuuduse. Muidugi tulevad siinkohal veel kasuks 50+ SPF (Sun Protection Factor) päikesekaitsekreemid ning UV-kindlad mütsid. Viimased kaks on eriti vajalikud siinse pideva kõrge UV indeksi tõttu (neil päevil kuni 13). Võrreldes seda nüüd Eestiga, kus maksimaalne UV indeks, mida mõõdeti 2008. aastal, oli 8,6 ning uurides, mida Ilmateenistus UV kiirguse ohtudest räägib:

"...UV-indeksi 3 puhul saab keskmine eestlane põletuseni küündiva doosi 50 minutiga ja indeksi 6 puhul vastavalt kaks korda lühema ajaga, 25 minutiga...." [allikas]

...saan ise ka aru, kui hea on oma paksu nahaga varjudesse tõmbuda. Eelneval kahel päeval võis nimelt varju käest päikese kätte astudes tunda nagu oleks keegi su ees avanud nähtamatu (infrapuna) sauna ukse - vahe oli drastiline!

Täisvarustuses. Suu pahisemas nagu Darth Clausil.

Teatavasti pole Eestiski juba kolmandat aastat järjest eristatavamat talveaega, mistõttu äratas see mus huvi, milline on nt. siinne temperatuuri keskmine aastate lõikes...

Siinkohal ei hakka ma graafikut lähemalt kommenteerima, kuna antud teema peaks kõigile tuttav olema ning internetis on matejale küll ja veel... Kaasaarvatult võib taolisi teisigi Austraalia kohta käivaid ilmagraafikuid uurida ise [siit]. Nukral kombel tean, et mu enda töökoht on ka siinkohal parajalt "abiks" ning kuna autoga on odavam tööle minna kui bussiga, saab siit teha omad järeldused...

Ometigi... on El Jõululapse ning pühadeaeg, niiet jätan tõsisemad teemad kõrvale ning soovin kõigile kauneid sau...jõulupühi! Austraalias tähendavad jõulud peamiselt puhkust tööst ning meeletut-meeletut ostlemist. Kusjuures, suvisest ajast hoolimata on kõikjal lund kujutavad kaunistused - mu meelest üsnagi humoorikas ettevõtmine, imporditud kultuur põhjapoolsematest maadest, aga samas nii need asjad siinmail käivad. Siiski! Olenemata suurest kommertsiaalsest osast ei unustata (loodetavasti) muidugi oma ligimesi ning sõpru, mistõttu lähme meiegi homme Eesti sõprade juurde grillima ning tõenäoliselt... ühiselt ja eestlaslikult vinguma, sest ving (ja laul) ühendavad! Jah! Vot! Ma olen pikk ja lohisev hüvastijätja, seega... saupläu ja ärgem endid päris lõhki ka söögem!

PS. Huvitav tähelepanek: kohalikest poodidest on üsnagi keeruline leida ruuduliste lehtedega kaustikut, mistõttu leppisin joonelisega... Kas see ütleb midagi Austraalia hariduse kohta või ma mõtlen liiga palju?

4. advent

Ma ei mäleta, et mul kunagi varem oleks nii vähe jõulutunnet olnud kui praegu. Isegi Prantsuse-Guajaanas oli vast rohkem. Aga tegelikult pole midagi katki. Kui on teadmine, et lähedastega on kõik korras, siis praeguseks sellest täiesti piisab.

Kuigi... eile käisin isegi jõulupeol. Üks kahest söögikohast päriselt korraldaski väikese õhtusöögi töötajatele. Väga vahva minu meelest. Õhtu jooksul sai kiirelt selgeks, et peaasjalikult töötavad asutuses nepaallased. Kohale oli tulnud suur ports köögi töötajaid, kes kõik olidki Nepaalist pärit ja lisaks kolm peamist teenindava personali esindajat - kaks kohalikku austraallast ja mina. Laua taga selgus ka, et nepaallaste ja eestlaste (ja ka austraallaste) arusaam vürtsikast toidust on kardinaalselt erinev. See, mis Nepaalis on tunnustatud kui mõõdukalt/keskmiselt vürtsikas oli minu jaoks nii tuline, et ma ei saanud selle söömisega kohe mitte kuidagi hakkama. Ja kuigi ma pole ka tuntud kui kõige suurem tuliste söökide armastaja, siis ausalt - tolle toidu puhul hakkas mo suu hõõgama lausa enne kui ma reaalse ampsuni jõudsin. Ehk siis tegu oli toiduga, mille nimetus meie menüüs on "smoking hot chicken wings" (ja täiesti oma nime väärilised). Ma tõstsin need sõrmedega taldrikule, limpsisin sõrme ära ja phuuuuuuf - tulekahju oli täies hoos. Ma pole päris kindel, kuidas kliendid selle söömisega hakkama saavad...


Aga kui praegust olukorda kokkuvõtlikult analüüsida... Hakkab jälle ära harjuma. Juba varemgi tegin tähelepaneku, et tundub, et kolm kuud on selline periood, mille lõpupoole tõenäoliselt ei imesta enam nii väga. Ei imetle välja minnes ümbritsevate eukalüpti- ja palmipuude üle. Ei vaata enam huviga kogu kohalikku inimkultuuride segu. On normaalne, et poes maksab lihakilo ropult taha, aga näiteks kaks imemaitsvat mangot võib kätte saada 4-5 daalaga. On küll käitumisi ja asju, mis on põhimõtteliselt ebaharilikud, aga väga enam ei imesta nende üle. Samas... liiga palav on ikka... Üle kolmekümne kraadised (ja isegi üle 25-kraadised) ilmad on ikka põhjamaalastele natuke palju. Seetõttu on kasulik omada tööd hea konditsioneeriga asutuses või töötada õhtupoole. Või mõlemat.

Kolmas advent, kolm kuud

Intro

Ja ongi ootamatult veerand aastat välismaal selja taga. Septembri kümnendal päeval me oma rännakut alustasime ning 12. september jõudsime teatavasti Austraaliamaale. Aeg on kadunud nõnda kiirelt, kuna oleme sisenenud "mugavasse" rutiini ehk siis kohaliku eluga ära harjunud - meilgi täiesti tavalised igapäevased toimetused nagu teistelegi tööinimestele kombeks, jalgealusest pinnast hoolimata. Ometigi on puudu tuttavlik kultuur ning sõbrad ja perekond.

Karantiin, vennas!

Endiselt käin karate-kid'ile omaselt WOWO (Wax On, Wax Off) tüüpi töökohal, kuigi täpsemalt koosneb mu töö POPO (Paint Off, Paint On) tüüpi ülesannetest. Kasutan taolisi lühendeid, kuna siinkohal on üsnagi levinud ametliku nimetusega FIFO (Fly In, Fly Out) tüüpi töökohad, mille puhul kütetakse paar nädalat tööd rügada ning seejärel paar nädalat diivanit tagumikuga laiaks pressida (midagi tuttavat nt. veokijuhtidele, kuigi tagumiku kasutamine on ilmselt vastupidine).

Õnneks pole pidanud tööl igapäevaselt lihvima ja kraapima, vaid on pakutud ka vaheldust kolimise ja karantiini assistendi/vastutaja näol. Ärge siinkohal paanikat tekitage! Karantiin on siin tüüpilisele olukorrale teispidine ning viiruste ega muude haigustekitajatega pole siin miskit pistmist. Nimelt on lugu järgnev...

Austraalia loodekaldast 50-100 km kaugusel asub pisikene Käru saar, mis oli maismaaga ühendatud, kuid eraldus ca 8000 aastat tagasi, olles seetõttu eraldunud ka ülejäänud mandri floorast ja faunast. Seetõttu on alates 1910. aastast olnud Käru saar A-kategooria looduskaitseala, mis on kõrgeim võimalik kaitseklass. See tähendab, et saarele ei tohi viia/sattuda ühtegi väljastpoolt tulnud looma, taime, putukat ja ilma eriloata ka mitte inimesi. Kuidas on siis selle võrratu paigaga seotud hüdraulilisi monstrumeid hooldav ettevõte?! Nimelt asub Käru saarel paradoksaalsel/iroonilisel kombel üks võimsamaid ja uhkemaid Chevroni nafta ja maagaasi maardlaid, mis parasjagu tellis Access Group'ilt 100 tuttuut valgustorni.

Need valgustornid tulevad sisse 25 kaupa ning pärast eritellimuse järgi masinate töötlemist ja vedelike vahetamist tuleb need omakorda põhjalikult puhtaks teha (kuigi need näevad juba niigi puhtad välja). Lõppfaasis otsitakse masinatelt seemneid ja putukaid ning piserdatakse kõikvõimalikud kohad putukamürgiga täis, k.a. konteinerid, kuhu need kahekaupa pannakse. Pärast "pakendamist" teostatakse taoline kontroll veel enne Käru saarele saatmist ning ka kohapeale jõudes. Räägitakse, et katastroofiliseim juhtum oleks taoline, kus saarele peaks sattuma kass, kuna sealse loomuliku fauna seas puuduvad kiskjad, mistõttu on Käru saare elanikud muudest mandri elanikest hulganisti suuremad.

Võta siis näpust: puutumatuim loodus käsikäes ühe suurima atmosfääri saastajaga. Isiklikult sellesse positiivselt ei suhtu, ent pole ka miskit parata, kui raha looduse käsitlemist dikteerib. Pealegi ütleb mu boss seepeale: "Good job, brother!", niiet ju ta siis on ikka hea töö kah! Kõlagu iroonianoot!

 Valikuid ootamatutest karantiinielanikest.

Vanad rajad, uued rajad

Endistviisi on seega see, et käime tööl ning nukral kombel läheb Elen enam-vähem sel ajal tööle, mil ma koju hakkan sõitma, seega kohtuvad me teed alles öösel. Kuna aga kummalgi hakkab Perthist vaikselt isu täis saama ning viisa piirab meie siinset viibimist, oleme sättinud oma mõtted idakalda suunas. Sealhulgas oleme poolkohustuslikule farmitööle (88 päeva), millega saaks soovi korral taodelda teist taolist aastat, praeguseks käega löönud. Üritasin vahepeal ka tööd saada Scitechis, teaduse populariseerimise keskuses, kuid ainsaks takistavaks jõuks jäi mu viisa tüüp, mis ei luba üle 6 kuu ühe tööandja juures tööd teha... nojah siis...

Olles isiklikult töötanud 10 või vahel lausa 12 tundi päevas, viis (vahel kuus) päeva nädalas pea kolm kuud, on töö muutunud üsnagi üksluiseks ja tüütuks, kuna aju peab siinkohal minaalselt kasutama (mida ikka lihvimise juures arutleda annab). Lisaks võib kokku arvutada, et kogu selle vaeva juures pole isegi 88 päeva tööl olnud. Oleme ühel nõul, et oleksime farmi kohe tööle saanud (mida me ka alguses üritasime), oleks selle aja ära teinud. Nüüd aga mõlguvad peas teised rajad, uued rajad.

Olen kuulnud jutte, kuidas kaugele välismaale minnes võetakse kaasa oma vana mentaliteet ning tullakse tagasi (heal juhul) sama targana kui minnes. Sedapuhku on mul vist hästi läinud, et kodust kaugel olles ning pikki päevi tuima tööga sisustades olen hakanud aru saama, mida ja keda igatsen ning mida tahaksin tõeliselt eluga peale hakata, kas või proovimise pärast. Osalt on selles ka süüdi väike robotimess, millel ma 2. advendil käisin. Ideed on veerema hakanud, ent peab nendele hoogu juurde andma, et sammal ei hakkaks peale kasvama...

Märkasin robotimessil akna taga tuttavlikke sõiduaparaate.

Muuseas lammutati robotimessi raames ka autot.

Viis personaalset fakti

• Kaheksateistkümne aasta jooksul on see esimene aasta, mil ma pole ühegi kooli nimekirjas.
• Austraalia on kaugeim koht, kuhu olen kunagi rännanud - 12 952 km siit Tartusse (teisele kohale jääb käesoleval aastal külastatud Vancouver/Seattle ehk USA läänekallas (natuke alla 8000 km) ning kolmandale New York ehk USA idakallas (natuke alla 7000 km)).
• Austraalias oldud aeg on kõige pikem kodumaalt eemal oldud aeg (teisele kohale jääb käesoleval aastal tehtud välisvisiit Helsinki Ülikooli - 3 nädalat).
• Töökoht, mis mul parasjagu on, on mu esimene ametlik töö, millel on leping ning korrapärased tööajad. Muud positsioonid on seni olnud vabatahtlikud või projektipõhised.
• Ma pole homme enam sama noor, kui olen täna.

Pildinurk

Põnev auto nr. 1 

Põnev auto nr. 2: Minidžiip

Katsetasin teistmoodi jäätise valmistamise

...ja lõpetuseks, nagu ikka, killuke vetsuhuumorit:

Kohtumiseni järgmises osas!

-Tarvo.

---

Taustaks kõlas Arvo Pärdi "Silencio" ning parasjagu on eetris Yann Tierseni parimad palad.

Jõulukuu algus...

... ehk siis igal pool on jõulukaunistused ja ohtralt pilte lumest. See on asjaolu, mis siiani ei mahu Tarvole kuidagi pähe - kuidas saavad inimesed pühitseda talvepühasid samas, kui nad pole ise enamus kunagi lund näinudki.

Vahepeal pole midagi nii põrutavat juhtunud. Seetõttu pole ilmselt ka jupp aega midagi raporteerinud. Aga natuke ehk siiski.

Hea on see, et Tarvo on endiselt tubli ja uhab tööd teha.
Hea on ka see, et mõne nädala pärast on Tarvol puhkus (neil pannakse kogu asutus mõneks ajaks kinni), niiet ta saab puhata ja oma asjadega tegeleda.
Halb on see, et mul on töökohas järjest vähem tunde (kõigil jääb tunde vähemaks ja kõik on parasjagu ärritunud seetõttu. Lisaboonusena on meie manager ka väga närviliseks muutunud ja temaga on väga keerukas koos töötada.)
Hea on see, et ma sain endale lisatöökoha. Üks baar-restoran väga mõnusas ja popis piirkonnas. (Kuhu on õnneks rongiga suhteliselt kerge ligi pääseda.) Hetkel tunduvad töökaaslased toredad, aga üks nö vaheboss peagi vahetub, sest boss-boss on ta nüüdseks juba liiga närvi ajanud. (Kuidas nii paljudes kohtades mingi nõmedus peab olema?) Praegu olen seal ainult mõnel õhtul, aga koht on tore, saab jälle veidi uue kohaga tutvuda ja natuke lisatunde ka.

Halb on see, et ilmad on siiski päris palavad. Kuigi, õnneks on tihtipeale vähemalt tuult.

Muutus on ka see, et mõlemad käisime Tarvoga juuksuris. Juuksuriks olin seekord mina. Mina muutusin päris peast valgeks (nagu päris põnnina olin) ja Tarvo sai endale inspireeriva mopi pähe. Inspireeriva seetõttu, et ta töökaaslane otsustas pärast Tarvo nägemist endale samasuguse mopi pähe teha.

Tore on see, et ühe töökaaslasega olen ma nüüd ka natuke väljaspool tööd suhelnud. Täitsa vahva.
Tore on see, et ma hakkasin heegeldama. (Ma pole küll kindel, kas see on otseselt mõistlik, aga vähemalt mul endal on maksimaalselt tore.)
Tore on see, et me leidsime ühe hullult ägeda küpsise retsepti. (Me vaatasime vahepeal filmi - That Sugar Film - ja saime positiivse peapesu suhkru teemal. Nüüd üritame enda suhkrutarbimist veidi vähendada. Seega küpsised on ka võrdlemisi vähese suhkruga.) Retsept on lihtne - võta 2 vanemat  ja pehmemat banaani, lödista need kahvliga ära, lisa ports kaerahelbeid (nii palju, et segu ei tunduks liiga plögane), soovi korral lisa veel midagi, tee nendest väiksed pätsikesed ja pane umbes 10-15 minutiks kuuma ahju. Voila. Siiani oleme leidnud, et kui lisada veel õunatükke, siis on väga nämma. Isegi nämmam kui šokolaaditükkidega.

Tänaseks illustreerivaks nurgakeseks on Tarvo töö juurest leitud ämbliku jäänused.

Väljasõit

Aega võttis, aga asja sai.

Kõigepealt. Ma läksin eelmisel nädalal jalutama sinna piirkonda, kus me esimest korda kängurusid nägime. (Jah, nüüd võib juba öelda, et "esimest korda".) Hardinge park. Võrdlemisi mägine tee. Nii mitmelgi korral hakkasin ülespoole ronides mõtlema enda kevadise Kreeka reisi peale. Soe ilm ja mägine maastik seostuvad minu jaoks ilmselt pikalt veel Kreekaga. See on omamoodi naljakas, kuidas kõike uut, mida kohtan, (ala)teadlikult võrdlen kohe varasemalt tuttava infoga. Ma tean, et olen selle peale varem ka mõelnud, aga nagu näha, pole see komme ajaga muutunud. Huvitav kui palju meie esmased kogemused mõjutavad seetõttu meie elu üleüldiselt? Mingid väga varajased positiivsed kogemused jäävad meiega ja alateadlikult hakkame midagi sarnast otsima?

Igatahes. Vahva oli nõnda matkata. Natuke ka pelgasin, sest väga ei tahtnud megamürgise maoga kohtuda. (Näiteks esmaspäeval tööle jalutades sattus mulle just üks selline tee peale ette. Selg üleni must ja kõht üleni kollane, arvatavasti tiger snake. Mõlemad olime kohtudes küll ehmunud, aga õnneks piidavalt kaugel, et ohutult eemalduda.) Siiski - vahelduseks oli suurepärane linnast välja saada. Kuna ala oli künklik (mäed on ju suuremad) ja linn lähedal, siis mõnes kohas võis märgata Perthi kesklinna kõrghooneid. Kuigi ma palavust oodates alustasin enda kõnnakut hommikupoole, siis tund pärast starti oli rohkem kui pool veest joodud ja aeg tagasi tulla.

Ilma poolest oli eelmine nädal tõepoolest kuum. Mitu korda läks jälle üle 30 kraadi ja laupäeval oli isegi 39 soojakraadi. Minul töö juures on näiteks kohvik üsna avatud (kuigi otsese päikese eest üldjoontes varjatud) ja kui just nö udumasinat klientide jahutamiseks tööle ei panda, siis konditsioneer on üsna nigel. Niiet võite ette kujutada, et kui kraade on julgelt üle kolmekümne, siis päeval seal tundide viisi ringi sebida on üsna väsitav. Väga oluline on, et ei unustaks vett juua! Maksimaalselt tihti. Kui on kiire, siis vahepeal pole võimalust, aga kui on vaiksem, siis isegi supervisorid tuletavad kõigile meelde, et juua tuleks. Mõistlik. Aga sellegipoolest õnnestus mul laupäeval (kübarat kandes!) töölt koju tulles ja jääkuubikut lutsutades väike kuumarabandus saada. See tähendas, et suure osa ülejäänud päevast lihtsalt pikutasin voodis ja jahtusin. Ja õnneks ei takistanud see meie edasisi plaane.

Ja ühel õhtul eelmisel nädalal nägime ka (peamiselt) vihmavaba äikest. Ehk siis taevas muudkui sähvas välk ja müristas, aga enamuse ajast ei tulnud tilkagi vett. Vähemalt mitte maapinnani. Lihtsalt nii kuiv oli, et vesi auras enne maapinnani jõudmist ära. Väga uhkelt välgutas see-eest. Ja nägime ühte lennukit otse äikesepilve lendamas...

Nimelt teine ja palju vahvam väljasõit toimus pühapäeval-esmaspäeval. Otsustasime lõpuks Tarvoga linnast eemale saada. Kuna meie vabad päevad kuidagi ei kattu, siis võtsime mõlemad lihtsalt ühe vaba päeva, et koos midagi toredat teha. Ja nii siis läksime osaliselt meelelahutuse ja osaliselt tulevase töö leidmise (l)ootuses Margaret Riveri piirkonda, umbes 300 km Perthist lõunapoole. Hommik algas autol kütusepaagi täitmisega (kui ma ei eksi, siis mahtus tõesti u 60 liitrit sisse) ja hakkasime aga vurama. Tee oli pikk ja ilm oli endiselt üsna palav, niiet tegime erinevates teepeale jäänud paikades mõningaid peatusi. Esimene plaanitud jalasirutus oli Bunbury linna "metsiku looduse pargis" ehk siis miniloomaaias keset linna. Erinevad papagoilaadsed tegelased, mustad luiged, quokka'd, vallabid, kängurud, mõned kakulised, tawny frogmouth, reaalselt "hello" või "bugger-bugger" hõikavad kakaduud, emud, lehekonnad jne. (Ainult koaalad olid puudu.) Ekstra vahva oli see, et piletit ostes võis osta ka seemnepakikese, et loomi toita. Kängurute puhul saigi päriselt samasse piirdesse minna ja neid päriselt käega toita. Seda võimalusest ei saanud ma kuidagi mööda lasta. Niisiis jalutasime aeda, leidsime üles kängurud ja juhuslikult üks oli juba ülejäänud seltskonnast eemal ja lasi ennast toita. Kui nondel inimestel toitmisest villand sai, pudistasin ka ise seemneid pihku ja pakkusin kängurupoisile. Tema haaras võimalusest kohe kinni (sõna otseses mõttes) - enda esikäppadega võttis mo käest kinni ja hakkas aga seemneid limpsama :D
Kui mina poetasin suurema enamuse soetatud seemnetest imetajatele, siis Tarvol hakkas pargis illegaalselt elutsevast pardiperest kahju ja tema toitis peamiselt neid :)

Sisuliselt oli kakaduu oluliseks ronimese abimeheks tema nokk.

Tawny frogmouth. Ei ole kakuline. Aga on huvitavalt ebaproportsionaalselt suure peaga.

Isane paabulind tagantpoolt...

... ja eestpoolt.

Järgmine peatus oli Cape Naturaliste. Idee poolest läksime sealset tuletorni vaatama, aga kuna torni lähemalt kaemine maksis jälle, siis jalutasime sealsamas lähedal radadel ringi. Endalegi ootamatult sattusime kaljurünka juurde, kus eriti õnnelikud võivad isegi migreeruvaid vaalu kohata. Meie kahjuks nii õnnelikud ei olnud, aga vaadet nautisime sellegipoolest. Võimas ja hingematvalt ilus.

Teel kauni vaateni sattus meile üks kohalik draakon ette.

Kahjuks ei jäänud pildile pooltki see ilu, mis tegelikult näha oli. 

Kuna kell oli juba omajagu palju, siis mööda Caves Roadi kulgesime Margaret Riveri linnast läbi ja otsisime üles Tarvo töökaaslase kaudu saadud öömaja. Vanapaar John ja Betty, kelle tagaaias on nii palju ruumi, et sinna saab mahutada portsu seljakotirändureid (koos telkide ja/või campervan'idega), nendele tarvilikud esmavajalikud ruumid (WC, dušš, köök), hobuste ja eesli aediku ja veel suure aasa, kus kängurud ringi kalpsavad. Panime siis meiegi enda laenatud telgi püsti (meil oli viimane võimalus seda valges teha) ja läksime veel natuke linna uudistama. Lõpuks tagasi jõudsime juba pimedas. Tänulikud, et telk eelnevalt valges püsti sai, tegime enda viimase õhtuse nosimise fantastilise tähistaeva all. Nautisime vaadet ja lobisesime veel enne magamaminekut. Jällegi valdas mind peamiselt tänulikkus - nii fantastilised ja grandioossed vaated. Loodus on ikka imeliste asjadega hakkama saanud. Ja meil on võimalus seda näha! (Niiet hoidke loodust!)

Öösel aga avastasime, endalegi üllatuseks, et sõitmine paarsada kilomeetrit lõuna poole tähendab juba olulist kliimamuutust. Nimelt meie olime arvestanud, et kui Perthis on öösel juba 20 kraadi kandis, siis on Margaret Riveris samasugused temperatuurid. Ei olnud. Kell viis hommikul oli kraade kõigest 8, meil oli ropult külm (mis ausalt öelda oli vahelduse mõttes väga meeldiv) ja aeg oli autosse soojenema minna. Ainult, et teel autosse jäid ette päikesetõus, udu ja kängurud. Üldse ei kurda.

Üks hetk hakkasime lähedal olevaid känguruid tähelepanelikumalt jälgima. Ja jõudsime järeldusele, et see, mis me näeme, on emane känguru, kellel on pisipõnn taskus! Vinge!

Hommiku edenedes läks ka järjest soojemaks ja mulle jäi alles emotsioon fantastilisest keskkonnast.

Edasi põrutasime natuke veel lõunapoole - koopaid vaatama. Kuigi enne koobasteni jõudmist jäi meile ette tõenäoliselt kõige metsasem piirkond siinkandis (muidu on valdavalt põõsalaadsem loodus).

Koobas, täpsemalt Jewel Cave, oli kirjade kohaselt suurim Lääne Austraalias turistidele avatud koobast. Tuli välja, et Tarvo polnud varem üldse koobastes käinud. (Ma ei jaksa enam väga põhjalikult kirjutada, niiet üritan edaspidi  veidi kokkuvõtlikumaks jääda.) Oli pime, oli mõnusalt jahe ja niiske, olid võimsad avatud koopad ja treppidest üles-alla ronimine, olid suuremad ja väiksemad stalaktiidid ja stalagmiidid, olid ka maa alla ulatuvad puu juured ja kõik võimalikud muud koobastega kaasas käivad vaatamisväärsuses. Jällekord on tegelikult väga raske sõnadesse panna, kui võimas see oli ja kui huvitavaid asju on loodus võimeline valmis meisterdama. Kellele on vaja nõidu ja maagiat, kui loodus enda järjepideva toimimisega nii imelisi asju teeb?

Tähelepanuväärne on see, et tegu pole mitte sirgete stalaktiititega nagu tavaliselt, vaid need on parasjagu kriunakad (heliktiidid?). 

Sõitsime veel nii kaugele lõunasse kui sai (ilma, et peaks lisaks veel idapoole sõitma). Läbi Augusta linna Cape Leeuwinini Vaatasime eemalt veel ühte tuletorni ja veel toda võluvat suurt ja sinist India ookeani. Ja hakkasimegi otsapidi tagasi liikuma. Jälle läbi Augusta. Läbi Witchcliffe'i (Nõiakalju nimeline linn). Läbi Margaret Riveri, kus tegime veel koorekompveki vabrikus peatuse. Tutvusime ka kohalike töövahenduse asutustega, kust saime infot, et jaanuari vintage hooajaks ei tasu ennast veel töötajana kirja panna. Siis jätkasime teed läbi Cowaramupi linna (nad on enda linnanime esimest poolt "cow" ehk "lehm" väga tõsiselt võtnud ja tee ääres oli väga palju lehmakujusid, peaaegu natu Ventspilsis). Veel peatus šokolaadivabrikus. Väljast ei saa nagu arugi, aga astud sisse ja suur saal oli erinevat sorti šokolaadilette täis. Natuke oli jäetud ka maitsmiseks - valge-, piima- ja tumeda šokolaadi nööbid. Kui me kolmandat korda maitsmiseks mõeldud šokolaadi kaussidest möödusime, siis lõpuks olid ka kõhud juba šokolaadi üleküllusest punnis. Ja nii jõudsimegi lõpuks tagasi Perthi kanti. Enne päris koju minemist pidime veelkord kütusepeatuse tegema - paak oli vahepeal tühjaks saanud. Ja potsti - kodus me olimegi.

Kokkuvõtlikult. Väga mõnus reis. Väga kaunis piirkond. Peaks tõsiselt kaaluma Perthist ära kolimist, et mõnes väiksemas ja looduskaunimas kohas rohkem aega veeta.

PS. Hakkan nüüd flikcrisse vast veidi rohkem pilte ka üles panema.

Käisime vanglas, nägime kängusid

Vanglas käisime küll juba pea kaks nädalat tagasi, enne Halloween'i, ent omaette kogemus oli see sellegipoolest, mistõttu tasub sellest tagantjärgi kirjutada. Täpsemalt oli tegu Fremantle'i vanglaga, mis avati 1855. aastal ning suleti 30. novembril 1991. aastal.

Rihtisime ennast sinna õhtuseks õudustetuuriks. Igale inimesele anti oma väike taskulamp ning me sisenesime vangla eelhoonesse, kus meile räägiti õõvastavatest faktidest. Vanglast on läbi käinud ca 300 tuhat vangi, kellest 15% lõpetasid ise oma elu ning 44 hukati, kusjuures 45. otsustas oma veenid enne hukkamist ise katki nüsida... rääkimata sisemõrvadest...

Khmm... Igatahes! Tuur oli ise üsnagi huvitav, kuna giid oli asjalik ning rääkis lisaks faktidele ka põnevaid lugusid konkreetsetest vangidest (k.a. vangist, kes istus pea kaks aastat pilkases pimeduses ja vaikuses üksikkongis). Peale selle hüppasid aeg-ajalt siit-sealt välja vangide vaimud, kes jubedad jutud ja üldse kogu ringkäigu lõbusamaks muutsid. Meelde jäid veel piitsutamine (demonstratiivne muidugimõista), mille käigus räägiti ka vangist, kes pidi mitme kuu jooksul saama kuni 100 piitsahoopi (juttu oli 8-aastasest poisist) ning suitsiidne vang, kes hüppas karjatuse saatel kolmandalt korruselt ennast "pidurdavasse" traatvõrku surnuks. Viimase puhul oli muidugimõista tegu nukuga, ent efekt oli sellegipoolest elutruu ning tuuri suhtes hästi ajastatud. Traatvõrk paigaldati alles paarkümmend aastat pärast seda, kui vangid ennast kõrgemalt alla kukutama hakkasid, ent sellegi poolest oli tegu läbikukkunud ideega. Traat oli väga jäik ning ei pakkunud vangidele just eriti pehmet maandumist, ent vähemalt ei saanud allpool keegi kiirelt kihutavate jäsemetega fataalselt pihta.

Kokkuvõttes oli ekskursioon vanglasse teistmoodi kogemus kui tavalised muuseumikülastused ning loodud õhkkond muutis vangla toimimisaega sisseelamise kergemaks. Soovitame soojalt! Minge Freo vanglasse!

Hadringe park

Eile aga (pühapäeval), pärast seda, kui olime kumbki vanematega internetikõnede kaugu ühendunud, leidsin, et oleks ka aeg põrutada vähekene itta, kus piklik küngas linnale piiri paneb. Olles vaevalt jõudnud Hardinge pargist sisse sõita, hüppas üksik känguru auto eest läbi! Joel & Kairi (Leach Highway pererahvas) ütlesid küll, et esimene känguru, keda kohtame, on tõenäoliselt surnud või saab kohe surma, ent meil läks sedapuhku hulga õnnelikumalt. Kuna tee ääres olid ka hoiatussildid, võtsin ennetavalt juba hoo korralikult maha ning seetõttu sai ka selle ruu elu säästetud. 

Matkasell Elen kasuaalses matkariietuses.
Moefoto. Särk: viis raha. Püksid: kümme raha. Seljakott: kakskümend raha. Tagi: hindamatu

Pargis ringi konnates märkasime veel üht isendit ning eriti õnneliku juhuse läbi tabasime ka vanemat 'ruud oma pisikese hüpitsaga, kes hoolikalt oma eluandja sammudes hüppas. Seega piisas vaid umbes 7-8 kilomeetrisest sõidust elupaigast eemale, kus avanes täiesti teistmoodi metsiku looduse elu. Elen tähistas seda õhtut lõbusalt võiduka tantsuga "Meie nägime känguruud!" Kas teie ka nägite?

Näete! Seal on üks! Ei ole ju keeruline märgata...

...aga kui eelmisesse pilti sügavamale sisse vaadata - näete, seal ta on!
Ja känguru teeb müts-müts-müts-müts!

Nullpunkt vol.1

Tere-tere, kõik see lugejaspere! Tarvo teiselpool planeet Maad siinpool!

Kõigepealt, võin kultuuriteadlikemate inimeste rahustamiseks kinnitada, et postitus ei sisalda emotsionaalse tasakaalu killustumist ega ümbritsevate psühholoogiliste konstruktide kokkuvarisemist. Kõik on igati normikohane, kas või tõdemus, et selle postituse teise lauseni jõudsin 2,5 tundi hiljem, kuna sattusin üle pika aja kogemata Youtube'i. 

MAJANDUS

Nullpunkt kui selline on pühendatud meie kõige kiivamatele lugejatele, neljale majandusteadlasele, meie vanematele, kelle heameeleks saame esitada dokumenteeritud fakti, et pool Austraalia saatkonnast on saavutanud bilansilise tasakaalu. Teisisõnu olen siia kontingendile saabumiseks ja elu ülessättimiseks (k.a. auto ostule ja esimeste nädalate üürile ja toidule) kulunud raha tööga tasa teeninud. Vol.1 seetõttu, kuna tuleval nädalal tuleb enne uut palgapäeva 400 dollarit kahe nädala üüriks säästudest välja käia. Seetõttu langeb bilanss taas allapoole nullpunkti, ent prognoos näitab, et pea kindla tõenäosusega muutub bilanss nädal pärast seda taas positiivseks.

KODU

Meie praegune elamine: Station st. 15-10. Omamoodi kommuun samasugustest majadest. Palju asiaate, paar turbanit.

Paar sammu eemalt. Näha siseõu, parkla, teised majad.

TÖÖ

Elenil on nullpunkti jõudmisega raskusi, kuna pidime vahepeal kolima Canningtoni, mis asub küll ühele kohvikutest (Canning River Cafe) väga lähedal, ent teisest ikka parajalt kaugemal (ühistranspordiga u. pooleteise tunni kaugusel), mistõttu käib ta tööl vaid esimesest neist. Lisaks on nüüd tööpäevi vähem ning teinekord saadetakse ta ootamatult vara koju, mis tähendab aga vähem töötunde ja seega ka vähem palka. Seetõttu oleme ka haudunud plaani, et tõttaks lõunasse Margareti jõe äärde ja otsiks endale veiniistandusse kohad ära, et oma vabatahtlikult kohustuslikud farmipäevad ära teha.

Tööpäeva-lõpu-Tarvo. Uus reality-šõu?

Oma töökoha asjus olen niivõrd ära harjunud, et töönädal lausa kihutab mööda, kui just keegi töö ajal väga tüütama või kuklasse hingama ei hakka. Rutiin vajub vaikselt sisse ning ka käeliigesed on hakanud seda tööd rohkem aktsepteerima, kuigi ega üle poole aasta (nagu viisa nii või naa piirab) seda ealeski ei teeks. Seda enam, et järgmine nädal lubab kuni 37-kraadist temperatuuri ning ma teen päev otsa õues füüsilist tööd ega saa nautida konditsioneeri võlusid...

Sellegi poolest ma viimast - konditsioneerikoha otsimist - proovisin. Esitasin avalduse videolooja/-monteerija internatuuri kohale Beacham Group'is, vastasin video kujul tosinale küsimustele ja käisin isegi firmas intervjuul. Paar päeva tagasi helistati ning öeldi, et ma jätsin endast väga hea mulje ning oleksin igati sobilik kandidaat. Seekord ma siiski seda kohta ei saanud, kuna olin huvitatud võimalikult ruttu täiskohaga tööst ning hea meelega öelnuks ka oma praeguse töö nende nimel üles. See ei klappinud paraku Beacham Group'i plaanidega, kuna videondus on neile endilegi veel eksperimentaalne väljund. Seetõttu on ka nende rahalised vahendid piiratud, et mind suuremal määral sponsoreerida.

AGA! Sellegi poolest saavutasin intervjueerijaga tugeva kontakti ning kuna tegu on IT-alase värbamisfirmaga, mis lävib ka muuseas väga tihedalt start-up ettevõtetega, pidin lähiajal saama põhjaliku ülevaate ettevõtetest, kes minusugust tegelinskit digitaalsesse meediasse täiskohaga töötama otsiksid. Intervjueerija ütles lisaks, et kontaktid on Perthis kui ühes maailma eraldatuimas linnas eriti olulised ning IT-tehnika alaselt olen ma sattunud just õigesse ristumiskohta. Näis, kuhu see kontakt mind viia võib, ent kui teil, ettevõtjatel, on soovi Austraaliasse laieneda, on teie võimalus vaid paari telefonikõne kaugusel! 

MEELELAHUTUS

Pärast esmaspäevast tööintervjuud oleme nädala veetnud suuresti meelelahutuslikus laadis. Käisime esimest korda Austraalia kinos, mis on nagu... kino ikka. Filmideks "Crimson peak" (romantiline õudukas) ja "Martian" (esimene kosmosedraama, kus keegi surma ei saa). Nädala lõpupoole külastasime Swan Lake'i tuledefestivali, mis ühendab Aasia kultuure (India, Jaapan, Hiina jne) tanstu, muusika, laulu ja kunstiga, ent ennekõike toiduga (mida leidus seal ohtralt). Meeletult suurejooneline üritus see just polnud, ent tantsud olid graatsiliselt kaunid, sai kaamlitel sõita ning lasta henna maalinguid käe peale teha (võimalus, millest Elen ka kinni haaras).

Eile sattusime Eleni eestvedamisel esimest korda Northbridge'i linnaossa ning avastasime, et puhtjuhuslikult toimub sealkandis tasuta muusikafestival WAM (West Australian Music). Astusime aga parkimisplatsile üles sätitud lavade juurde ning hakkasime sedamaid post-rock viisidele kaasa õõtsuma. Nojah siis! Väga põnev linnaosa tundus olevat. Leidsime ka kohaliku Zavoodi analoogi, kuid uni oli meist võimsam ning seetõttu keerasime kannapealt ümber ja asusime Canningtoni tagasi.

Nojah siis! WAM!

Vahepeal sattusime aga käed-püsti religioosse bändi kontserdile, kus sai ka ise kaasa laulda.

VARIA

• Töö juures kuulame enamasti kahte raadiokanalit. Esimesel neist on juba teist kuud järjest pleilistis ca. 30 lugu, kõik viimsemad popphitid (k.a. "Downtown", vt. allpool), teisel ca. 70-80 lugu. Mul. On. Kopp. Ees... Veits! Ühel päeval tutvustasin töökaaslastele electro swing'i, mis asendati poole tunni pärast "Who died?" saatel hardstyle'ga. Ja ometigi on meie seas Harley Davidsoni fanatte...
• Sellel viimasel hakkavad ka vist vaikselt hittlood üle viskama, niiet ta komponeerib need lood kaka-lugudeks. Ongi nii nagu öeldud: igast loost saab kõhulahtisuse või kaka sõnadest pungil lugulaul.
• Igatsen sõpru, teistega laulmist, intelligentsemat muusikat, Eesti sügist ja start-up'i maastikku.

Köögivilja kotletid ja spämm - mõlemad söödavad.

Eelmises postituses mainitud ukulele-mängimise õhtu. Mitmekümne ukulele ansambel.

Tänavakuuuuuuuunst on mitmekesine.

Elen kui mitte kohvijooja tegi mulle kui mittekohvijoojale kohvi viimastel päevadel Leach Highway'l.

Kesklinnas on killuke Inglismaad London court'i näol.

Downtown! 

Meie püha kolmainsus: Austraalia vooluallikast voolu Euroopa seadmetele.

 Ja lõpetuseks pilt minu kahveltõstuki lubadest...

Suurte riskide juures ei saa lihtsalt kaine olla... või tegelikult on mul siiski paadumatu fotovälgu allergia ning see oli lihtsalt kümnekonnast fotost parim võte...