Pildid

PS. Flickrisse panin portsu pilte veel juurde. Küll mitte Uus-Meremaa pilte, aga veidi Austraaliat.

Ja tagasi tänasesse päeva

Tarvo on tagasi Eestisse läinud. Päris nukker, aga mis seal ikka. Mõlemad saame vahelduse mõttes natuke omaette seigelda ja ringi vaadata.
Sain endale püsivama elukoha nende samade couchsurferite juures, kes meile lahkelt teiste seikluste vahel on öömaja pakkunud.
Sain endale ka uue töö. Ikka ettekandjana, aga seekord palju uhkemas söögikohas. Kus tuleb kõndides käsi selja taga hoida ja veini laua ääres välja valada ja mida kõike veel. Saan jälle juurde õppida. Kes teab - äkki need teadmised kuluvad kunagi ära?
Ilmad on palju külmemaks läinud.
Ja mina avastan natuke omapäi linna ja selle kummalisi nurgataguseid. Nüüdseks olen näiteks paar korda käinud 1000-astme (matka)rajal Dandegongis. Ehk siis kitsas tee ja palju astmeid. Kohalikud kasutavad seda ära hea trennikohana, rada ise ehitati sõja mälestuseks.

Kiirversioon ja viimane pikk jutt (vol6)

Niisiis... Kiire lõpuspurt...

7.märts. Too natuke heleroosakas jooneke.

Linn: Rotorua. Seal olid looduslikud kuumaujulad (kui otse tõlkida). Ehk siis erinevad (väävlilõhnalised) geotermaalalad - leidsime kuumaveeallikad (mis olid mõnusalt ligipääsetavaks tehtud ja seetõttu said keset linna pargis jalanõud ära võtta ja supsti kuuma vette pista), mulksuvad mudaaugud ja läheduses võis ka korraliku rahhi eest geisrit näha (tolle jätsime vahele, tundus liiga rahale orienteeritud atraktsioon olevat).

Plumpsuv ja haisev mudaauk.

Osade auravate veekogude põhi oli rohekas-sinakas, teistel kollane.

Megapalav oli seal seista.

Maoori ehituskunst

Imelise vaatega vaikne ja kaunis ööbimiskoht keset kõrgeid puid.

Tarvo võib pikk olla, aga puud olid veel pikemad.

8.märts. Naljakas veider pruun joon.

Too hommik oli üks eriti huvitav vaatamisväärsus meil (peaaegu) tee peal. Üks hüdroelektrijaama juures olev tamm, mida teatud kellaaegadel avati.

Kõigepealt oli Tarvo hästi-hästi elevil.

 Vasakul on tamm veel kinni ja paremal on ta juba nati aega lahti olnud. Nagu näha on vee kogus meeletu.

...ja pärast on ka Tarvo üsna õnnelik. Peamiselt seetõttu, et mulle pakkus ka asi ootamatult palju huvi.

Lisaks läksime vaatama palju reklaamitud Huka koske/juga, mis, nagu palju reklaamitud asjadega ikka, ei olnud pooltki nii võimas nagu piltide pealt tundus. Aga kiire vooluga oli küll.

Mõnusa istumise tegime Taupo linnas, järjekordse suure järve ääres. 

Ning päeva huvipunktide hulka kuuluvad veel... jah, vaated:

 9.märts.Hall joon.

Teel Wellingtoni käisime vaatamas kohta, kus Sõrmuste isanda tarvis lindistati Riverdell ehk võimas ja imeline haldjate maa. Enne lindistamist tehti leping, milles oluline punkt oli see, et pärast lindistamist tuleb koht ära korrastada ja teha tagasi samasuguseks kui enne. Ma ei tea küll, milline see enne välja nägi, aga ilma viitadeta ja infotahvliteta ja ilma ühe mälestisena tagantjärele ehitatud väravata ei oleks absoluutselt osanud aimatagi, et mõni aeg tagasi filmiti seal nii uhkeid asju. Kusjuures ala ise oli üllatavalt väike, niiet nad suutsid jällekord suurepäraselt filminurkade ja muude trikkidega luua fantastiliselt suure maailma, mida reaalsuses isegi ajutiselt olemas ei olnud.

Ja ees ootas meid ka erakordselt põnev tuur Weta koopas ehk siis koht, kus tehakse rekvisiite erinevate filmide (jah, arvasite õigesti - ka Sõrmuste isanda) jaoks. Igasugu relvad, ehted, soomusrüüd (enamikest oli kaks varianti - päris metallist detailne ja fantastiline variant ja plastikust kergem ning ohutum koopia), võltsninad ja -jalad kääbikutele, sõiduvahendid, nägude ja emotsioonide koopiad... Kui suudad midagi välja mõelda, siis see oli seal olemas. Meeletu töö, mis igasugu rekvisiitide tegemisse läheb. Meeletu! Meeletu tähelepanu detailidele. Tõenäoliselt enamikel asjadel (nt relvade sümboolika) on mingi hull taustalugu veel juures, millest meie, vaatajad, mitte midagi ei tea, aga mis ometi teevad filmi veidi usutavamaks. Meeletult huvitav oli! Ja tuuri lõpus 'nägime ühte artisti nikerdamas Labürindi filmi järgi tehtava lauamängu kujukesi. Ohsapoiss! Kahjuks nad ei lubanud töökojas sees pildistada, kuna suure tõenäosusega oleks tekkinud mingi autoriõiguste jama (enamik asju ei kuulu ametlikult töökojale, vaid on filmitegelaste omand). Igatahes tekkis veel suurem austus filmitööstuse telgitaguste töötajate vastu. (Kuigi vahepeal mind tegi ka nukraks see meeletu materjalikulu mis on paratamatult taoliste ettevõtmise osa...)

Järjekordne praamisõit. (Sel korral palju närvilisema eellooga, kuna Weta koopa ja praamisõidu vahel ei olnud just ülearu palju aega.Aga - mõnda aega ujusid/hüppasid praami kõrval delfiinid!) Ja muidugi... vaated.

10.märts. Must joon.

Peaaegu viimane päev. Igatahes viimane täispikk päev. Täis hülgeid, delfiine, tuult, malemängu, tähti, pakkimist, natukest nukrust, natukest tänulikkust ja natukest rõõmu.

Uus meremaa merikaru (Arctocephalus forsteri) ehk põhimõtteliselt karvane hüljes. 

Parasjagu oli koloonias palju palju poegi ja osad mängisid basseinides.

Oh neid vaateid.

Need täpid seal (kollaste täppide kõrval) on (hüppavad) on delfiinid. (Peaks olema tõmmu-nosudelfiin (Lagenorhynchus obscurus).)

Minu jaoks on siin lõunapoolkeral tähtede nägemisel puhul pidevaks hämmelduseks asjaolu, et ka siin on võimalik Orioni tähtkuju vaadelda.

11.märts. Tagasi Cristchurchi. 

Auto tuli ära pesta ja ära anda. (Asi, mis läks ootamatult kiirelt ja valutult.) Lennujaam. Omajagu ootamist. Ja lennukile. Ning olimegi tagasi Melbourne'is. Jälle oli tegu hilise lennuga. Jälle ei viitsinud kontrollid eriti meiega tegeleda (seekord ei puhastatud isegi telki mitte). Jälle üks poolunetu öö. Ja vara-vara hommikul jälle meie couchsurfijate Michael'i ja Jenny juurde... Ja läbi see saigi. Nüüdseks on see juba üsna kaugeks, aga suurepäraseks mälestuseks jäänud. Ma ei arvanud elusees, et mul õnnestub kunagi Uus-Meremaad külastada. Rääkimata siis sellest, et me nägime nii palju ja saime seal päris kaua aega veeta. Vahva seiklus, mille eest tasub tänulik olla. (Seikluse tegi minu jaoks veel vahvamaks just see õige reisikaaslane.)


MOTT.

Kiirversioon pikkkkkast jutust (vol5)

2.märts ja vihmasema ilma taevasinist karva joon.

Suund: Tasman National Park ja sealt tagasi Pictoni linna lähedusse, et järgmisel hommikul praamile jõuda.

Vaated, vaated ja veelkord vaated (ja kohad, kust vaateid nautida):

Vahva koobas, kus vanem meesterahvas laisalt lobises koobaste tekkest, lõksu jäänud ajaloolistest moa lindudest ja asjadest.

Pühad, läbikaistvad ja kaunid veekogud:

Vist maailma pikim liivaneem (Farewell Spit, kui keegi lähemalt uurida tahab) ja sealne loomastik ja lähedal asuv lammastik:

Ning... VAATED!

3. märts ja see joon, mis on kaardil oleva meresinisega sama värvi:

Ehk siis praamireis ja Wellington (kummaline sasipusa linn) ja ööbimine motellis:

                 Kunstimuuseumis:                                       Sõja mälestamise muuseum:

                                  

4.märts. Kollakas-rohekas joon.

Sisuliselt oli tegu sõidupäevaga, et järgmisel päeval konkreetsesse piirkonda seiklema minna. Palju väikseid linnakesi. Ööbimiskohas olime üksinda! Vähemalt alguses... Olukorras, kus meil on alati hunnik turiste ümberringi olnud, siis oli erakordselt veider olla järsku lihtsalt kahekesi. Juba lootsime, et nii jääbki, aga ei...

(Tõestus, et Tarvo polnud ainuke, kes kogu aeg autot juhtis. Keegi pildil midagi kummalist märkab?)

Üritasime kohalikke veidraid vilju süüa. Kiwano (Cucumis metuliferus)

5.märts. Beezikas joon.

Ehk päev, kui sai enda hirmudega silmitsi seista. Ehk läksime Ruapehu mäge/vulkaani vallutama.
Kõigepealt sõitsime autoga päris kõrgele üles, siis liikusime "tool-liftiga" edasi, jõudsime juba 2020 meetri kõrgusele ja siis hakkasime aga jala edasi matkama. Ääretult ilusad vaated olid. Ja nägime ka Sõrmuste isanda mount Doom'i.

(Kui mul veel müts alles oli...)

Väga kivine vulkaanimägi, mille puhul osad kohad olid kergemini läbitavad kui teised. Kuigi seal käisid paljud inimesed ronimas, siis ametlikke teid ei olnud... Ja.... me eksisime selle parema teelaadse asja pealt ära... Läksime enda arust head teed pidi, nägime ka teisi jälgi ees... Aga tegelikkuses läks asi järjest järsemaks ja hullemaks. Ja ausalt öelda päris ohtlikuks. Õnneks jõudsime peagi mõistlikumasse kohta, kuigi seal läksid meil edasised soovid lahku - mulle tundus, et ainuke mõistlik tee oli alla tagasi minna ja Tarvole tundus kõige ohutum üles minna. Niisiis lõpuks tegime mõlemad täpselt nii, nagu meile kõige ohutum tundus. Leppisime enne ka kokku, kus me pärast jälle teineteist üles leidma peame. Aga Tarvo jõudiski üles välja ja nägi väga ilusaid kohti.

Mina nägin ka väga ilusaid kohti, aga kuna fotokas oli Tarvo käes, siis need mälupildid jäävad ainult minule...
Mina rühkisin tasapisi allapoole (endal vahepeal jalg värisemas) ja Tarvo liikus ka kuskil mäe otsas... Ja üks hetk järsku teel alla trehvasime täitsa niisama kokku, enne toda kokkulepitud kohtumispaika. Väga vahva. Ja mõlemale paras kergendus ka, et teisega on ikka kõik hästi...

Niiet lõpuks saime mäelt ära, olime täitsa elusad ja terved ja õnnelikud. Leidsime isegi koha, kus sai dushi all käia ja sauna nautida! Ja läksime aga enda järgmisesse ööbimiskohta. Sealt leidsime vahva USAstunud itaallanna, kellega lobiseda.

6.märts. Tugev kollane joon.

Päeva märksõnad: Waitomo helendavate ussikeste koopad (väga turistikas ja rämedalt ülehinnatud turismiatraktsioon, kuigi ussikesed nägime ära ja need olid vahvad) ja Hobbitoooooooon (ehk Kääbikla)!!! Viimane oli megaäge koht, mille puhul oli näha, et detailidele on pööratud väga palju tähelepanu.

Viimased paar päeva peavad jääma viimasesse postitusse...